Arvustuste võistluse parimad on selgunud!

09.05.2019

Arvustuste võistluse parimad on selgunud!

10. mail kuulutati välja 2019. aasta arvustuste võistluse parimad kirjutajad. 12. korda toimunud võistlusele laekus 33 arvustust gümnaasiumiõpilastelt. Arvustustes analüüsiti nii värskelt esietendunud Kertu Moppeli lavastust „Rahvavaenlane“ kui ka kauem repertuaaris püsinud lavastusi nagu näiteks „Eesti matus“. Kirjutati ka „Väikekodanlastest“, „Jaanipäevast“, „Sarabandist“, „Saatest“, „Ivanovist“ jt. Žüriisse kuulusid Kertu Moppel, Markus Luik, Mehis Pihla, Ene Paaver, Kairi Kruus.

Žürii andis välja neli preemiat (tähestikulises järjekorras):

Mariliis Ehrenpeis  „Väikekodanlaste ülestõus perekond Bessemjonovite majas“  (Rapla Gümnaasium, 11. klass, juhendaja Ülle Mäekivi)
Draamateatris nähtud „Väikekodanlaste“ lavastuses  ei lastud  lahkhelide  pingel kordagi langeda  ja etenduse käigus võis märgata hiilivat satiirilisust.  Omal ajal oli näidend kui vahe nool, mis oli rihitud tsaarivalitsuse poole, nüüd on see toodud tänapäevasesse võtmesse, aga vastastikune mõistmatus erinevate generatsioonide vahel, väikekodanlik mõtteviis ning välise ilu valelikkus vohasid endiselt nagu vamm ja hallitus, mürgitades vaikselt, kuid järjekindlalt  sealseid elanikke. Lavastaja Kertu Moppeli poolt on sellega esimene sõnum lendud lastud: ajad võivad mööduda, võim vahetuda, ent  inimloomus on nagu kile, isegi ajahambal on raske seda pureda.“ (Mariliis Ehrenpeis) 

Luisa Susanna Kütson „„Ivanovi" tõde ja õigus“ (Tallinna 21. Kool, 11. klass, juhendaja Külliki Kaju)
Minagi, 21. sajandil sündinud noor, olen oma elus kokku puutunud Nikolai Aleksejevitš Ivanovi, Mihhail Mihhailovitš Borkini, Saša Lebedeva ja teiste lavastustes nähtud tegelaskujudega. Nad esindavad konkreetseid inimtüüpe, kelle olemus põhineb erinevatel eetilistel väärtustel ja põhimõtetel ning kellel on maailmast kohati täielikult erinev arusaam. Peategelase Nikolai Aleksejevitš Ivanovi (Indrek Sammul) pidev võitlus iseenda, oma masenduse ja jõuetusega on põhiliin kogu etenduse vältel. /---/ Ometi ei ole tegemist mingi üleloomulikult võimendatud karakteriga, vaid ka reaalses elus eksisteeriva inimtüübiga, kes suudab tahtmatult tõmmata iseenda eksistentsiaalsesse keerisesse ka teised, kes vähegi hoolivad. Kõige selle juures jahmatas mind, et suutsin siiski mõista Indrek Sammuli tõetruult kehastatud hingepiinades tegelast ning andestada talle kogu põhjustatud ängi, kui näitleja lavastuse lõpus mööda toolide käsitugesid vabandusi pomisedes valguse poole turnis. Tõepoolest, Ivanov pole mingi kangelane, kuid ta on inimlik ja see on tegelikult olulisemgi.“ (Luisa Susanna Kütson)

Heneliis Notton „Rahvusliku määratlemise erinevad kombinatsioonid Ülem-Suetuki küla näitel“ (Tallinna 21. Kool, 11. klass, juhendaja Leelo Valgma)
Ehk tunduski lavastus ehe just rohkete kunstlike elementide puudumise tõttu. Ka lõpus ei olnud suurt pauku või puänti. Lavastuse lõppemise asemel pandi see pausile. Elu läheb edasi ning just elu ma vaatamas käisingi. Ma ei saa väita, et lavastuses oleks peitunud tohutu suur mõte või et see oleks mind sügavalt puudutanud. Oma lihtsa kodususega tekitas see minus tahtmise tulla seda vaatama oma vanaemaga, kes semiootilisi nuputamisülesandeid nagunii lahendada ei soovi. Peaasi on see, et veidi see mind ikkagi kõnetas. Kõnetas seda eesti identiteeti minus, mis vahepeal oma olemusest ise ka aru ei saa. Kõnetas, sest praegusel ajal on tunne, et teine eestlane võib olla oma rahvuskaaslase suurim vaenlane.“ (Heneliis Notton)

Paul Mark Tammiste „Ibsen oli tõesti geenius: tegelikkuses pole inimene siin maailmas aja jooksul muutunud“ (Tallinna Reaalkool, juhendaja Anu Kell)
Positiivse osa pealt pean aga kindlasti tooma välja Ivo Uukkivi kõne rahvale. Ibseni teost „Rahvavaenlane” olen alati võtnud kui inimloomust analüüsivat teksti, mitte kui keskkonnaprobleemi tõstatavat teost. Uukkivi kõnes aga toodi just see aspekt väga hästi välja. On hämmastav mõelda, kuidas tolle aja probleem on tegelikkuses ikka veel aktuaalne. Ma mõistan, et kui teoses räägitakse inimloomusest, siis võib teos olla ajas püsiv. Kuid rääkides mingisugusest kohalikust keskkonnaprobleemist ning näha, kuidas see on aktuaalne ka tänapäeval, on võimas.“ (Paul Mark Tammiste)

Lisaks tõstis žürii esile Anastasia Djomina arvustuse „Põlvkondadevahelised konfliktid“ (Tallinna Linnamäe Vene Lütseum, 11. klass, juhendaja Natalia Samoilova) ning Anni-Liis Prangli arvustuse lavastusest „Ivanov“ (Gustav Adolfi Gümnaasium, 11. klass, juhendaja Anu Kell).

Majas elavad ka teised: Nil (Hendrik Toompere jr) – Bessemjonovi kasulaps, kellese Tatjana on õnnetult ja sügavalt armunud, kauged sugulased ja priileivasööjad. Kogu see rahvahulk jälgib skandaale perekonnas, sest Bessemjonovid ei ole üldse sõbralikud. Lapsed ei kiirusta elama nii nagu käsib ja nõuab nende isa, ja Bessemjonov ise usub, et tema poeg ja tütar on uhkuse ohvriks langenud. Nad said haridust ja ei taha või ei saa elada samamoodi nagu nende vanemad, nad ei näe selles mõtet. Nagu Tatjana ütleb oma isale: „Ma tunnen, et sul on õigus, aga on kaks õigust“, mille peale Bessemjonov vihastub: „On ainult üks õigus, minu õigus“.“ (Anastasia Djomina)

Terve lavastus oli eriline selle poolest, et publikuga hoiti mingil määral kontakti ning saalis istudes oli tunda, et näitlejad on siinsamas ja mängivad seda etendust just mulle. Iga etendusega seda tunnet ei ole ning vahel on pigem selline nii-öelda kino tunne, kus ekraanil jookseb mingi lugu, mis võib tegelikult täiesti kaugeks jääda, kui vaataja soovib. Teatrisse tulles tekib minul aga mingisugune suurem austus või isegi kohusetunne nende ees, kes laval on. Kõik on kuidagi vahetum. Selle etenduse puhul aga tundsin, et näitlejad ja lavastaja lausa vajasid publikut ning ma arvan, et see oligi lavastaja mõte näidata, et inimesed vajavad inimesi.“ (Anni-Liis Prangli)