Newsletter

Stay informed on our latest news!

„Sina ei pea mitte võõranduma!”/ Sirp

27.05.2011

SINA EI PEA MITTE VÕÕRANDUMA
Alvar Loog

Teater jutlustab negatiivsete näidete kaudu nõuet elada intensiivselt, õnnelikult ja täisväärtuslikult.

Ugala „Postmodernsed leibkonnad”, autor Martin Algus, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Kaspar Jancis. Mängivad Tanel Ingi, Janek Vadi, Carita Vaikjärv, Kadri Lepp, Tarvo Vridolin, Martin Mill, Andres Tabun ja Kata-Riina Luide. Esietendus 30. IV Ugala väikeses saalis.
Eesti Draamateatri „Õitseng”, autor ja kunstnik Martin Algus, autor, lavastaja ja kunstnik Ingomar Vihmar, valguskujundaja Triin Suvi. Mängivad Ivo Uukkivi, Kleer Maibaum, Margus Prangel, Harriet Toompere, Mihkel Kabel ja Tiit Sukk. Esietendus 13. III Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Alustada tuleks vist Tšehhovist, kes seadis XIX sajandi lõpus draamakunstile eesmärgi kujutada laval elu sellisena, nagu see tegelikult on: „On tarvis teha selline näidend, kus inimesed tuleksid, läheksid, lõunastaksid, kõneleksid ilmast, mängiksid kaarte [---] Inimesed lõunastavad, ainult lõunastavad, kuid samal ajal kujuneb nende õnn ja purunevad nende elud”1. Järele mõeldes leiame, et see pole päris väljendusjõuline ja ilmselt mitte ka eriti jätkusuutlik esteetiline ideaal. Pigem miinusvõte, mis toimib üksnes kontrastiprintsiibil ja seega otseselt nende representatsioonimudelite kapitalist, millele see justkui vastandub. Sest valdav osa auditooriumist eeldab ja ootab kunstilt, et see oleks ilusam, tundeküllasem, tihedam, lõbusam, põnevam, traagilisem, heroilisem ja/ või sürrealistlikum kui tegelikkus. Kõik need, kes hindavad väljamõeldise puhul seda, et see on „täpselt nagu elu”, ei maksa mitte pildi (mida näeks arenenud tähelepanu- ning abstraheerimisvõime korral enda ümber ka tasuta), vaid üksnes raami eest.

Tšehhovi esteetilise ideaali viis tunnetuslikku ja sümboolsesse pankrotti hiljem NSV Liidus riikliku kunstikaanonina kehtestatud sotsialistlik realism, mis sätestas, et kunst peab representeerima realistlikult tegelikku elu, andes viimasele ühtlasi igal sammul ideoloogilise hinnagu. Sest tegelikkus ise on, teadagi, täiesti väärtusvaba, ning seega iga klassiteadliku kodaniku seisukohalt ohtlik, karisid täis. Kunsti ülesanne oli õpetada inimest neid karisid nägema ja vältima.

Kui sotsialistlik realism idealiseeris ning koguni heroiseeris elusuurusi karaktereid, siis üks haru nüüdisaegsest draamakunstist, mis taotleb elulähedust ja inimmõõtmelist teatrit, püüab „lihtsate” inimeste „lihtsate” tegude ja mõtete pealtnäha kiretu kujutamise kaudu anda moraalse ja emotsionaalse hinnangu meid ümbritsevale sotsiaalsele tegelikkusele laiemalt. Tänapäeva reaalsus oma elutempo ja edukultusega näib olevat tundlike kunstiinimeste silmis suuresti emotsiooni- ja eetikavaba, valitsetud võõrandumisest ning automatismist. Teatri ülesanne oleks seega õpetada inimest teadlikumalt ja täisväärtuslikumalt elama.

Proosaline realism vohab teatris seega vaikselt edasi, kuid vahepealsest sotsrealismi õhtukoolist on etenduse näol nüüdseks saanud postmodernistlik kollektiivse psühhoanalüüsi seanss. Vaatajale – keda teater kohtleb kõnealustel puhkudel patsiendina – on see kõik tehtud meeldivaks ja lihtsaks, sest ise ei pea üldse midagi rääkima, seda teevad laval meie kõigi eest selleks palgatud näitlejad. Näitekirjanik on püüdnud kirjutada teksti, kus iga saalisistuja suudab end suuremal või vähemal määral protagonisti(de) positsiooni asetada, objekti(de)s oma subjektsuse ära tunneb – sealt ka loodetav teraapiline efekt. Probleemide lahendamine algab, teadagi, nende tunnistamisest. Enese ja reaalsusega muidu mõõdukalt rahul olevale heaoluühiskonna kultuurilembesele liikmele meeldib, kui talle kunstipraktika kaudu tema oma raha eest näkku sülitatakse ning seejärel peeglit pakutakse. Ma olen ka üks selliseid inimesi, olgugi et ma end ette seatud peeglist alati ära ei tunne.

Minu probleemid kõnealuse teraapiaga tõukuvad suutmatusest ja soovimatusest tunnistada seda surmapattu, milles moodne dramaturgia teatrikülastajat eksistentsialismi, marksismi, psühhoanalüüsi ning fundamentaalontoloogia kiiluvees alati suuremal või vähemal määral süüdistab. Selleks patuks on võõrandumine. Teater jutlustab negatiivsete näidete kaudu – kujutades inimesi, kes on oma eluga kuhugi kinni jäänud või jäämas – nõuet elada intensiivselt, õnnelikult ja täisväärtuslikult; mitte võõranduda iseendast, oma unistustest, lähikondsetest, ühiskondlikest väärtustest ehk elust ja reaalsusest laiemalt. Emotsionaalses plaanis teeb mind jõuetuks selle diagnoosi näiline täpsus, intellektuaalses plaanis vihastab selle täielik falsifitseerimatus.

Õrnas eas lugesin empaatiaga nõukogude sotsiaalteadlase Olga Kirjanova raamatut „Ameerika perekond” (1984, eesti keeles 1987), kus autor kirjeldab kapitalistliku ühiskonnakorralduse õudusi klassikalise peremudeli lagunemise näitel: „Kogu abielu ja perekond on pankroti äärel, neid laostavad egoism ja individualism, ohjeldamatu asjade- ja lõbujaht, mida kodanlik ühiskond pakub välja ameerika elulaadi lahutamatute koostisosadena [---] Närvihaigused, enesetapud, alkoholism, narkomaania ja kuritegevus levivad üha enam nii täiskasvanud ameeriklaste kui laste ja noorukite seas”.2 Nüüd, veerand sajandit hiljem, kui Eesti on muutunud sotsialistlikust vangla-ühiskonnast turumajanduslikuks bordell-sootsiumiks, saame seda „kapitalismi tasuta kaasannet” kõik ühel või teisel moel enda ümber näha.

Kui sellest väheks jääb, võib minna teatrisse ja seal vaadata. Martin Algus on üks neist näitekirjanikest, kelle kõik kolm seni lavale jõudnud draamat ehk „Janu” (Endla, 2008), „Õitseng” (koos Ingomar Vihmariga, Draamateater, 2011) ja „Postmodernsed leibkonnad” (Ugala, 2011) käsitlevad erinevast vaatenurgast ajastuomastest afektiseisunditest räsitud nüüdisaja inimesi. 2009. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluse võitnud ning äsja Taago Tubina lavastuses Ugala mängukavva jõudnud „Postmodernsed leibkonnad” püüab pakkuda läbilõiget nüüdisaegsetest perekondadest, kus Ameerika sotsioloogide hiljutiste uurimuste kohaselt (millest Algus enese väitel kirjutamiseks inspiratsiooni ammutas) on keskeltläbi 1,5 liiget. Meie ees on kaks noort narkomaanikriminaali, valgest ja mustast mehest koosnev homopaar, hiljuti ema matnud autistlik kontoriametnik, üksikemast küberlits ning edukas ärimees ja tema neurootiline naine. Need lood liiguvad vaikselt oma voolusängis ning põimuvad osaliselt omavahel, ent ei kontrapunkteeru kuskil. Täpselt nagu ka elu ise.

Tšehhov oleks vist rahul, sest siin lõunatatakse, juuakse veini ja süstitakse veeni, istutakse saunalaval, voodiserval ja arvuti taga. Vaataja ees on hea, ehkki ajastuomaselt lõtv dramaturgia, maitsekas lavastus ja nauditavad näitlejatööd, aga napib elule omast intensiivsust – seda ühte, mida on justkui ainsana tõsiselt taotletud. Mulle teeb selle kokteili lahjaks pidev flirt koomikaga ning liigne dramaturgiline läbipaistvus ja ennustatavus. Linnu ja muna sümbol (kunstnik Kaspar Jancis) pakub loole justkui teist plaani ja katuskujundit, mida see õigupoolest ei vaja, sest elu ise on teadagi täiesti kujundivaba. Olen juba aastaid rakendanud sõnateatri hindamiseks muude kriteeriumide hulgas seda: kas lavastus oleks mõjuvam (sh terviklikum jne) ilma pildita, pelgalt kuuldemänguna? Ugala „Leibkondade” puhul vastasin sellele küsimusele saalis jaatavalt, Eesti Draamateatri „Õitsenguga” (lavastaja Ingomar Vihmar) oli asi selgelt vastupidi. Ka siin mängitakse kaarte, vaadatakse vaikides televiisorit, lauldakse karaoket jne, täpselt Anton Pavlovitši dramaturgilise retsepti järgi. Ühe laulukoori seltskonna segasepoolse armukuusnurga näitel näidatakse meile elu ennast ning võõrandumist, mis tabab inimest varem või hiljem nagu rooste rauda. Ning ka seda, kuidas võõrandumise vastu aitab vaid (vaba)surm, mis suudab ainsana olemisunustusse vajuvale elule ja sotsiaalsele eksistentsile – olgu enda või lähikondsete omale – kas või ajutiselt mingi mõõtme (tagasi) anda. „Õitsengu” suur voorus, mis teeb sellest ühe viimaste aastate huvitavaima näidendi/ lavastuse Eesti teatris, on tabamatu suuna ja algoritmiga narratiivsus. See lugu seisab peaaegu paigal, ent liigub ometi pidevalt, vahetab tonaalsust ning representatiivsuse mudelit. Vorm veab sisu, vorm tühistab sisu, vorm saab sisuks. „Õitseng” on autoriteatri õnnestunud näide: tekst ja lavastus on siin üksteisest peaaegu täiesti lahutamatud. Näitlejad tegid kõik meelejäävad rollid.

Tšehhovlikku proosalist (ning teatud mõttes turvalist) realismi kasutatakse „Õitsengus” üksnes hüppelauana, eelhoiakute loomiseks, vaataja uinutamiseks. Sest reaalsus läheb stseenide kuludes üha enam vabalangemisse, modaalsuste vabamäng (nt peopildi sujuv üleminek peiedeks, surnu liikumine läbi seinte ja stseenide, jaapani nimed, ooperi parodeerimine, mälupulk, „Maisipulki!” jne) tirib reaalsuse illusiooni tasapisi koos vaataja teadvusega keerisena heledasse auku, kus isikutel ja sündmustel pole ühtegi välist horisonti; kus lõpevad sotsiaalse tegelikkuse siledad-kõledad asfaltteed ja nende sünnitatud sisemine võõrandumine tegelaste teadvuses. Muusika (live-DJ Ingomar Vihmar), mis on kontrolli all hoidnud kogu lavastuse emotsionaalset pulssi, võtab karaokestseenis täielikult üle: poplaulude kaudu öeldakse välja kõik need sõnad (s.t mõtted ja tunded), mis varem takerdusid näidendi napi dialoogi arvukatesse ja pikkadesse pausikohtadesse. Ja kui kõik saab öeldud/lauldud, saabub rahu kui uni, etendus lõpeb, tuled pannakse põlema, tegelikkus valgub vaatajate teadvusesse tagasi. Võõrandumise roosteussid, mis etenduse ajal publikuliikmete psüühikas toiduta jäid, saavad segamatult oma tööd jätkata nendes hingedes, kus kõlanud laulud enam kaasa ei helise. „Postmodernsed leibkonnad” ja „Õitseng” on kaks erisugust lähenemist samale võõrandumise probleemile. Esimene annab näilised vastused olukorda mustvalgelt ja karikeerivalt kujutades, teine esitab uusi küsimusi, sh sõnastab vanad uuesti, pakkumata neile ühemõttelist lahendust. Nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult kõnetas mind rohkem „Õitseng”.

Selle esteetiline mudel on jätkusuutlikum, selle tunnetuslik tõde ei ole taandatav psühholoogia ja filosoofia käibetõdedele; selle kogemiseks pidi kodust või tänavalt teatrisse minema. Uue raamiga oli suudetud vanale pildile täiesti uus sisu anda.

1 V. Jermilov, Anton Pavlovitš Tšehhov. Eesti Riiklik Kirjastus, 1952, lk 255.

2 O. Kirjanova, A

Allikas: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12540:sina-ei-pea-mitte-vooranduma-&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3347