Newsletter

Stay informed on our latest news!

Aeg voolab paigal püsides (PM)

17.02.2012

AEG VOOLAB PAIGAL PÜSIDES
Ott Karulin

TEATER. Hendrik Toompere jr lavastas Eesti Draamateatris Anton Tšehhovi igal ajal kõneka näidendi „Kolm õde“.

Maailmadramaturgia kolm trööstituimat õde – Igatsus, Võimetus ja Mälestus – on taas laval, et tõestada: illustreeritagu nende saatust kuidas tahes, kenamaks see ikka ei muutu.
Hendrik Toompere jr-le on "Kolm õde" teine Anton Tšehhovi tüviteksti lavastus lühikese aja jooksul – mõni päev enam kui aasta eest tõi ta välja „Kirsiaia“.
Tegelikult võib juba rääkida (hetkel veel?) triloogiast, kui pidada silmas ka kahe Tšehhovi vahele mahtunud Shakespeare'i „Veneetsia kaupmehe“ uustõlgendust „Võlanõudjad“. Nende lavastuste ühtseks käsitluseks ei anna alust mitte ainult suures osas kattuvad trupid ja lavaruumide rütmistamise põhimõtted (kõigi kolme lavastuse kunstnik on Ervin Õunapuu), vaid ka lavastaja esteetilised valikud ja lähenemisviis klassikale.
Üldistades võib öelda, et Toompere jr on neis lavastusis püüdnud vältida nii tegelaste traagiliseks kui sündmuste suureks mängimist ja seda ilmselt eesmärgiga tuua dramaturgia tuumiktegelaste asemel lavale lihast ja luust inimesed, kelle eluvoolud moodustuvad loendamatutest, esmapilgul märkamatutest status quo'd kivistavatest juhtumistest. Teatav kaldumine vastasäärmusesse – väljavenitatud aega – on teatriga kaasnev paratamatu kõrvalnäht, mistõttu on oht lavastust pelgaks teksti ettekandmiseks pidada suur.
Seda enam, et Toompere jr-i „Kolm õde“ on kokkuvõttes siiski klassikaline klassika nüüdisversioon, kust ajastumärgid välja visatud, kuid millega päevakajalisust taga ei aeta.
Erinevalt oma kahest eelkäijast, kus tegelased enamiku ajast kaldpindadel valikuid tegema pidid, on „Kolme õe“ lavalolijad kahe jalaga maas.
Kindlat astumist eesmärkide poole ei saa siiski ette heita ei kolmele õele ega nende kaaskonnale, kes tihtilugu pöörlevas lavaruumis seavad rahulikult samme oma ettekirjutatud eluteel – erinevalt „Võlanõudjatest“, kus 360 kraadi keerlev videopilt saalisistujail pea ringi käima pani, antakse vaatajaile sel korral armu ning liikuv lava lisab trööstitute õdede tegemistele poeetilisust, millega delikaatselt haakub Liisa Hirschi muusikaline kujundus.
Visuaali, heli ja jutustatava loo mõõdetud sümbioos pole siiski ainus põhjus, miks „Kolm õde“ Toompere jr-i klassikatriloogiast kõige läbimõeldumana mõjub. Nii „Kirsiaia“ kui „Võlanõudjate“ puhul polnud näidend lavastajale võrdseks partneriks, mistõttu jäi nii mõnigi tegelassuhe lõpuni põhjendamata, tekstinüansid avastamata ja viited lugude tähendusvõimalusi avardavatele kontekstidele kasutamata.
„Kolmes ões“ kõmisesid tegelaste filosofeerimised tühjalt, võidu õekeste kontsaklõbinaga lavapõrandal vaid harvil hetkil ja seetõttu pakub lavastus ka näidendit tundvale inimesele oma eelkäijaist enam kosutust. Teksti lühendamine tulnuks siiski lavastusele kasuks, sest kuigi rollid olid ansambliks pigem kasvatatud kui taandatud, jõudnuks „Kolme õe“ (olmelise) voolavuse igaajastuline paratamatus saali ka jõulisemate tekstikärbetega.
Kooshingavast ansamblist kedagi eraldi esile tuua pole nagu põhjustki, kuigi teistest enam püüab pilku ja meelitab publikult naeruturtsatusi välja Mait Malmsten kolme õe rõhutatult ülekaalulise, saamatult napsulembese ja vabatahtlikult tuhvlialuse venna Andreina.
Kehastatavale tegelasele omase märkamatusega poeb hinge Hendrik Toompere jr jr-i Tusenbach ja seda sugugi mitte vaid seetõttu, et see töö on oluline noorele näitlejale, kes oma varasemaid rolle tehes liigagi kergekäeliselt närvilist poisike-selikkust appi võtnud.
Toompere jr jr-i Tusenbach pole poeetiline unistaja ega koomiline kobakäpp, nagu seda tegelast sageli esitatakse, vaid tavaline nooremas keskeas mees, kes teab niihästi seda, et on lasknud elul omasoodu kulgeda, kui sedagi, et ega ta ise teisiti otsustada oskakski.
Nii väljendub just Toompere jr jr-i Tusenbachis lavastaja Toompere jr-i püüe näidata aja paralleelset voolavust ja paigalseisu kõige põhjendatumalt ja mõtlemapanevamalt, sest just Tusenbachis on iseenesest mõistetavalt koos nii igatsus kirjeldamatu muu järele, võimetus olemasolevat muuta kui mälestus millestki, mida pole kunagi olnudki.