Newsletter

Stay informed on our latest news!

Arvustus. Keskeakriis – lahendatud! (kultuur.err)

30.03.2015

ARVUSTUS. KESKEAKRIIS – LAHENDATUD!
Kadi Herkül

 

Ameerika näitekirjaniku A. R. Gurney "Sylvia" on ilusa dialoogiga pisut sentimentaalne lugu keskeakriisist. Naisest ja mehest, kes üksteist armastavad, ent on 20+ abieluaastaga jõudnud teineteist tüütuseni tundma õppida. Ja siis tuleb mehe ellu…, ei, mitte noor armuke, vaid koer. Kuigi zootunnused on muidugi vaid nutikas dramaturgiline vahend. Tähtis on, et tuleb keegi siiras, andunud ja üdini elus.

Sama rõhutab kavalehe intervjuus lavastaja Teet Kask, kirjeldades, mis teda "Sylvias" võlus: "Väga lihtsate sõnadega on ära öeldud midagi väga olulist, mis igapäevaelus kipub kahe silma vahele jääma."

Kahjuks jääb tantsija ja koreograafi Teet Kase esimeses täiemahulises sõnalavastuses puudu just nimelt toosama lihtsus. Näib, et lavastaja pole usaldanud teksti ja selles peituvat inimlikku lugu, vaid on üritanud seda väevõimuga kuidagi "diibimaks" muuta.

Juba lavapilt on rõhutatult tehislik ja külm. Ratastel moodullaud, puidust kolmtahukas, mis märgistab diivanit (hiljem ka tugitooli ja pargipinki, kust kuud vaadata), tagaseinas puhaste geomeetriliste joontega riiul, mille üht otsa ehtiv ring muutub vajadusel kuuks ja lavastuse finaalis võtmeks.

Kaugel sellest, et lavakujundus peaks olema naturalistlik ja olmeline. Aga "Sylvia" puhul jääb tunne, et see on mängimiseks ebamugav ruum. Sest kuis sa mõmised mõnust kõval puidust poodiumil külitades?

Lisaks tekitavad mõlemat lavaäärt raamivad külgseinad paratamatu misanstseenilise monotoonsuse – pilt pildi järel tulevad tegelased lava paremast ülanurgast ja suunduvad diagonaalis vasakule ette. Sest mujalt pole neil siseneda.

Näitlejad annavad "Sylvias" parima. Inga Saluranna poolpuudel on naiselikult nõtke. Egon Nuteri mees lootusetult alla andnud. Kaie Mihkelsoni naine omadega lihtsalt sõlmes.

Peamised küsimused, mis "Sylvias" nähtavaks saavad, ei puuduta aga üksiklavastust, vaid Draamateatri (repertuaari)poliitikat tervikuna.

Nii jään ma kõhklema, kas "Sylvia" on näitemäng, mida peaks eesti teatris taas(l)avastama? Ühest küljest ju muidugi võib, sest vaatajaid, kes sama tükki 90ndate lõpul Endlas näinud, on käputäis. Teisalt – möödunud aastakümnetega on maailmas kirjutatud kümneid ülimalt häid abieludraamasid, millel oleks Eesti laval ka uudsuse võlu.

Või kas Draamateater peaks pakkuma katsetamisruumi uutele lavastajatele? Ühtpidi väärib avatus ju kiitust. Samas – miks pole Draamateatri kavas näiteks Andres Noormetsa, Madis Kalmeti või Üllar Saaremäe töid?

Kolmandaks paneb "Sylvia" mõtlema Eesti Draamateatri näitetrupi kasutamisele. Pole vähimatki halba külalisnäitlejates, ent kui trupis on mitmeid inimesi, kel mängukavas täita vaid mõni üksik kõrvalroll, siis kas ei peaks teater mõtlema ennekõike nende rakendamisele?

kultuur.err.ee, 30.03.2015