Newsletter

Stay informed on our latest news!

Arvustus. Kolm põrsakest Tšehhovi kirstul (ERR)

13.12.2015

ARVUSTUS. KOLM PÕRSAKEST TŠEHHOVI KIRSTUL
Kadi Herkül

 Autor-lavastaja Uku Uusbergi "Valgustaja” on järjekordne "teater teatris” lugu, mille tegevus hargneb Vanas Teatris Tšehhovi-ainelise popurrii "Lugu Inimesest” esietenduse õhtul. Ja nagu paljudes teatri siseeluga tegelevates näitemängudes, on ka "Valgustajas” tegevuse käivitajaks pöördumatu kindlusega lähenev katastroof: trupp on mõni päev enne esietendust mässu tõstnud ja keeldunud mängimast; abitu välislavastaja G. on seepeale pisarsilmi kinnitanud, et toob tüki iga hinnaga välja; kärtspunase paruka ja värskelt lakitud küüntega teatridirektor näib lootvat üksnes deus ex machinale, mis etendusasutust mingil imemoel halvimast säästaks.
Aga ei maatuuma sisemusest lähtuv "Püha juhe” ega kolm filosoofiatudengist lavapoissi, kes proffide asemel mängima pandud, suuda päästa Vana Teatri esietendust. Läheb ainult hullemaks, sest tegevuse käigus seamaskidest vabanenud noored mehed, kes kannavad väga valgustuslikke nimesid Russoo, Voltäär ja Monteskjöö, otsustavad publiku saali lukku panna ja revolutsiooni korraldada...
Kahjuks ei päästa ei "jumal masinast” ega head näitlejad ka Draamateatri "Valgustajat”. Tekst mõjub vormitu kompilatsioonina, kus risti-rästi on käibetõed, pseudotõsidus, Tšehhov ja sentiment. Lavategevust iseloomustavad pikad-pikad pausid, rõhutatud ja rõhuv aeglus. Ning muidugi pimedus – voolukatkestuses möödub teise vaatuse lõpp ning suur jupp kolmandast vaatusest.
Draamateatri kodulehe tutvustuses ütleb Uku Uusberg: "Lugu on Usust.” Usun, et nii ongi. "Valgustaja” räägib usust ilusse, lihtsusesse, aususesse. Usust hinge, kosmosesse ja absoluuti. Aga sel lool jääb puudu fookus. Näib, et kõigi teemadega vaid mängitsetakse. Ja niisama mängitakse ka publikuga, kellelt rohmakalt saali tungivad kaevurilampidega mehed üritavad vaatuste keskel ühtäkki pileteid küsida.
"Valgustaja” ilus õnnestumine on Kaspar Jancise kujundus. Lava katvad igat masti sirmidega põranda- ja laualambid on kaunid ja sisuliselt kõnekad. See on lavastus iseeneses. Eriti kolmandas vaatuses, kui külgkardinate tagant avanevad peegelseinad lavaruumi laiali tõmbavad ja tõesti teatraalseks muudavad. Oleks sellist sisulist teatraalsust ka lavastuses tervikuna.

kultuur.err.ee, 13.12.2015