Newsletter

Stay informed on our latest news!

Arvustus: Kurat, kuulake mind! (kultuur.err)

22.09.2014

ARVUSTUS: KURAT, KUULAKE MIND!
Kadi Herkül

Priit Pedajase lavastatud “Hõimud” on realistliku psühholoogilise teatri võtmes lahendatud perekonnalugu tänase maailma vist kõige üleüldisemast probleemist - võimetusest või viitsimatusest üksteist kuulda.

Pedajase lavastuse avastseen, milles neli inimest laval üksteise võidu ja üksteisest üle räägivad ja röögivad, joonistab selle võimetuse väga reljeefselt ja teatraalselt välja. Lahendus on ühtaegu intensiivne ja tehniliselt paigas, repliikide ping-pong on täpselt selle piirini tihe, et mõte jõuab saali ja kärafoonist saab kujund.

Ja kulub õige mitu minutit, enne kui vaataja märkab, et räuskava seltskonna kõrval on laval ka viies, vaikiv tegelane. Kuni too (Pääru Oja) hetkeks tekkinud pausis metalselt masinliku tämbriga küsib: "Millest te kõik räägite?" Sest perepoeg Billy on kurt. Kuigi teda on lapsest peale kasvatatud elama kuuljate maailmas, kuuljate "hõimus".

Faabula tasandil ongi põneva geenislepiga (vanaema oli näiteks Boriss Pasternaki õde) briti näitekirjaniku Nina Raine'i "Hõimud" lugu kurtide ja kuuljate maailmade kokkupõrkest, kurdi noormehe enesekehtestamisest, katsest rebida end lahti oma "perehõimust" ja arusaamisest, et samamoodi kiivalt ja kurjalt kaitsevad end ka teistsugused kooslused, olgu nad kurdid või kuuljad.

Näitleja- ja lavastajatehniliselt on "Hõimud" leebelt öeldes väljakutse. Või otsesõnu kübaratrikk, sest mängida tuleb vaheldumisi häälides, viibeldes, huultelt lugedes, piinlikult täpselt partnerile repliiki andes - kurt ei saa reageerida küsimusele, mille esitajat ta ei näe...

Esietendusel tuli sellega kõige nüansseeritumalt toime Pääru Oja Billy, tema plekised, vahel kuhugi õhku lõppevad, siis katkevad repliigid (kuuldeaparaadi patareid jupsivad!) olid nauditavalt täpsed, niisamuti nagu kergelt tõmblev põsesarn, kui Billy üritas trotslikult vaikida ja üksnes viibelda, et ümbritsevad ükskord ometi kuuleksid - tema maailm on teistsugune. (Samas on Pääru Oja õnnestunud roll ka tõrvatilk lavastajate meepotti - kahju, kui noore näitleja sleppi koguneb riburada vaid oma maailmas uitavaid ullikesi ("Orvud", "Vennas").)

Lavastuse kui terviku seisukohalt jäid mitmed viipekeelsed lõigud esietendusel paraku rabedaks ja harali. Stseenide rütm kippus kaduma ning iseenesest teatraalne vastandus lärmakate ja liikuvate episoodide ning staatika ja vaikuse vahel ei pääsenud mõjule.

Küsitavaks jäi ka valitud ruumilahendus, kus Draamateatri väikest lava oli laiendatud nö eeslava võrra. Kahjuks kasutas lavastaja seda lisapinda vaid ühes stseenis, ülejäänud ajal püsis tegevus kindlalt "rambi" taga.

Kui aga "Hõimudest" trafaretselt kõlavat pedajaslikku "atmosfääri" otsida, siis tuleb vaadata finaalstseeni poole, kus vennad Billy ja Daniel (Tiit Sukk) lauaserval jalgu kõlgutavad ja muigvel-nukralt dialoogi veeretavad.

kultuur.err, 22.09.2014