Newsletter

Stay informed on our latest news!

Arvustus. Ohtrasõnaline ja peategelaseta muusikal (kultuur.err)

ARVUSTUS. OHTRASÕNALINE JA PEATEGELASETA MUUSIKAL
Kadi Herkül

Draamateatri suvelavastus “Laul, mis jääb” on karusoolikult mastaapne - kümme aastat tegevusaega, üle poolesaja esitaja -, ent olemuselt mitte-karusoolik. Esimest korda Merle Karusoo lavastuste puhul ei näinud ma laval teravat ühiskondlikku või poliitilist sõnumit.
Meie ees on meelelahutaja-Karusoo ning kui "Laulule..." eesti lavalt võrdlusainet otsida, siis ei ole see Adolf Shapiro "Kolmekrossiooper", vaid Georg Malviuse muusikalid. Mis pole hinnang ühe või teise kvaliteedile, vaid erinevatele taotlustele. Aga jah, minu jaoks ei saavutanud “Laul…” Malviuse parimate tööde taset.
Lavastuse küsitavused algavad tekstist. Kavaleht seda žanriliselt ei määratle, vaid nendib napilt “kolm vaatust”. Mulje põhjal ütleksin: suure draamateksti osakaaluga muusikalilibreto. Lihtne, ent igihaljas lugu – habras kunstnikuhing kokkupõrkes asise ja ahne argipäevaga; suured ja plakatlikult selged kujundid - oktoobriparaad, Siberi pakases huntide eest põgenevad soldatid; ja kaunid laulunumbrid. Ent puudu on peategelane/sed. Viiuldaja katusel või Don Quijote või Cyrano.
Valgre, Raimond või Rai nagu teda laval kutsutakse (Märt Avandi) on muidugi olemas, aga tema karakter on juba algtekstis üheplaaniline ja passiivne. Kena noormees punase märkmikuga, kes upub värvikalt vahelduvate massistseenide jadasse.
Samamoodi poolele teele, varjulaadseks jääb potentsiaalne naispeaosaline, kes on laval jagatud kolmeks tegelaskujuks – Alice, Niina ja Tylo (Harriet Toompere ja Piret Krumm). Paraku ei tõuse ükski kolmest piisavalt fookusesse. Ja kripeldama jääb, miks Maeterlincki “Sinilinnust” kohale toodud Tylo, alistuv ja kõikemõistev koernaine (keda tekst nimetab väga tabavalt “teismeline poisitar”), ei võinuks olla too üks ja ainus koondkuju…
Praegu aga tõuseb lavastuse säravaimaks naisrolliks Ülle Kaljuste kolmanda vaatuse episoodiline Elviira, seksapiilne, eatu ja imeliselt soe baaba Heliloojate Liidu noortesektsiooni koosolekult.
Teine lavastuslik komistuskivi on erikeelsed stseenilahendused – üsna pikki episoode “Laulus…” mängitakse saksa, inglise, vene, soome keeles. Selles on ajastu-, aja- ja kohatäpsust; tõepoolest, nõnda ju suheldigi - emaga “Kuld Lõvis” saksa keeles ja sõdivas Siberis vene keeles. Laval aga toovad need keelemuutused enamasti kaasa tempo kukkumise ja asjaarmastajaliku tekstiütlemise. Nähtud etendusel mõjus vaid Ain Lutsepa Augas venekeelsena sama võimsalt kui emakeeles.
Omal moel kannatab “Laul…” ka “Risttuules” tõttu. Tarduvad tummstseenid pole teatris ju muidugi uudis ning Karusoo kasutab neid osavalt, aga siin ja praegu tekib tšehhovlik võrdlus… ja-jah, laulab hästi, aga Shaljapin on parem. Draamateatri peatuvad hetked on head, aga Martti Helde tegi paremini.
Kindlasti väärivad kiitust kunstnikud Maret Tamme ja Illimar Vihmar. Tänu kolmeseinalisele liikuvale peegelkonstruktsioonile on Draamateatril ühtäkki SUUR lava! (Kuigi esimeses vaatuses saab pöördlava pildivahetusi vast liiga kiirelt ja palju.)
Ja Draamakeldris ehk siis publikugarderoobide vahel mängiv orkester on väga stiilne ning sarmikas. Kirsiks tordil Piret Krummi madalahäälne “Su silmist näen ma igal öösel und” teisel vaheajal.

kultuur.err, 20.06.2014