Newsletter

Stay informed on our latest news!

Arvustus: Puuderdatud ja parukaga JOKK-skeem (ERR)

09.10.2015

ARVUSTUS: PUUDERDATUD JA PARUKAGA JOKK-SKEEM
Kadi Herkül

"Tartuffe" on väärikas ja hädavajalik täiendus Eesti Draamateatri klassikanappi repertuaari, mis tõestab veenvalt nii Molière'i jätkuvat kaasaegsust kui lavastaja Lembit Petersoni tippvormi. Tervik on stiilne ja detailirohke, tempod ning liikumisjoonised täpselt paigas, ent valusalt mõtlemapanevaks ja nõelteravaks lavastus vähemalt teisel etendusel ei kasvanud. Vorm oli pea täiuslik, ent sõnum jäi hõredaks

"Tartuffe'i" paljudest voorustest...

Ja põhjus ei peitu hoopiski selles, et Peterson on "Tartuffe'i" lavastades jäänud ajastu- ja autoritruuks ning et laval kõnnivad lehvidega kingades ja tihedalt taljesse töödeldud kleitides inimesed, kes kõnelevad värsis. Pigem vastupidi. See väljapeetud ja täpne stiilsus - pange tähele, kuis toauksest väljudes muutub tegelaste samm sõjaväeliselt mõõdetuks ja selg lüüakse sirgu! - on peen ja nauditav.

Vormitäpsed ja ajastuhõngulised on ka vaatuste piire märgistavad pantomiimilised üle lava kalpsamised ning samal ajal tagaseina peegelekraanidele ilmuvad näod, millest tunneb aimamisi ära osatäitjad.

Samuti on ladus ja mõttetihe värssteksti esitus ning dialoogirežii, kus pikemad, monoloogi mõõtu repliigid on paindlikult lahti harutatud ning osa tekstist esitatakse justkui sisemonoloogina, otse publikusse. Nii et tekstilise poole pealt paneb "Tartuffe" kodanlasest aadlimehe kombel unustama, kas räägitakse proosas või luules. Ja kergust ning nõtkust tuleb mängukordadega kindlasti juurde. (Kõrvalepõikena ei saa jätta ütlemata, et August Sanga hiilgavad Molière'i-tõlked on omamoodi ime eesti keeles ja kultuuris; oleme õnnega koos, et meil on Georg Meri vahendatud Shakespeare ja Sanga Molière!)

Eesti teatris harvanähtavalt viimistletud on kogu Petersoni lavastajatöö. Dekoratsiooni staatilisele massiivsusele vastanduvad erksad ja vahelduslikud misanstseenid, nii et tervikuna mõjub laval toimuv otsekui elav maal. Olgu näiteks nauditavalt koomiline pilt, kus muiet peitvad Elmire (Liina Olmaru) ja Cléante (Indrek Sammul) üritavad delikaatselt müksata leili läinud teenijanna Dorine'i (Hilje Murel), kes Proua Pernelle'ile (Maria Klenskaja) tõde kuulutab.

Ent Petersoni "Tartuffe'is" on ka mahlakalt teatraalset, peaaegu farsilikku situatsioonikoomikat - olgu mõjuva mürakaga tugitooli minestav Proua Pernelle või koos mahalibiseva laudlina ja veerevate õuntega Elmire'i poole sööstev ihast pimestatud Tartuffe (Marius Peterson). Vimkaga groteskne on ka finaal, kus targa ja kõikenägeva kuninga kummardamist saadab Eurovisiooni tunnusmeloodia, mis saali mõnuga kahisema paneb.

Niisiis on "Tartuffe" väliselt ülimalt põnev, peaaegu täiuslikkuseni lihvitud kompositsioon, milles on ilusasti tasakaalus üldplaan ning pisiasjad: olgu häbeliku Mariane'i (Mari-Liis Lill) otsekui menueti tantsimiseks kangestuvad käed või Tartuffe'i võrgutama asuva Elvire'i kiire sööst läbi parfüümipilve. Lisaks petersonlikult tundlik ansamblimäng, millest kukub järsult välja vaid Shakespeare'i Calibani kombel ringi müttav Damis (Uku Uusberg).

... ja ühest puudusest

Ometi ei sündinud "Tartuffe'i" teisel etendusel seda elutukset, mis muutnuks laval esitatava JOKK-skeemi teravalt tänaseks "meie" looks ja aidanuks aru saada, mis see on, mis teeb inimese nii lihtsalt manipuleeritavaks, paneb ta pimesi uskuma ja tegutsema. Sest tartüffid saavad ju õilmitseda vaid orgonide najal?!

Kahjuks jäi Rein Oja üsna nummi ilme ja olekuga Orgon liiga kahemõõtmeliseks kontuuriks, et mõista, miks ta Tartuffe'i vajab, mis on tema elus nii puudu või valesti, et rikas ja edukas mees sedavõrd kergelt, põhjalikult ja ummispäi küünilise petise võrku vajub. Aga nõnda pisenes ka Moliére’i näitemäng vaid kurbnaljakaks happy end'iga pildikeseks ühe kergeuskliku mehe äpardustest.

 ERR, 09.10.2015