Newsletter

Stay informed on our latest news!

Becketti Krapp on tagasi ja kuulab minevikku/ Eesti Päevaleht

Ain Lutsepp on Draamateatri laval Samuel Becketti Krapp. See pole ainult fakt, see on ka proovikivi. Sest tegu on 20. sajandi suure näitemänguga, millel on eesti teatriski oma rikas ajalugu. Ühel korral on selle välja toonud Vanemuine, kahel korral Draamateater.

Kui neli aastat tagasi tähistati suurvaimu sajandat sünniaastapäeva, oli Beckett suuresti tänu BBC lavastuste projektile tähelepanu keskmes. Nüüd kipub aga ta looming kuhjuma argielu sekelduste alla, kaduma silmist ja südamest. Et ilmuda oktoobris välja Võru linnateatris („Lõppmäng”, lavastaja Tarmo Tagamets). Kust Becketti lavastamise algatus ka ei pärine, on see tänuväärt idee.

Draamateatri seekordne, läbi aastate kolmas „Krapi viimane lint” oli esietendusel veel toore­võitu, veel oli tunda näitleja ebakindlust ja harali otsi. Ain Lutsepa loodud karakter ei olnud veel settinud ühtseks tervikuks, tema suuremates liikumistes ja banaaniga seotud episoodides oli midagi kergelt klounilikku, mis ei ühitunud täielikult laua taga linte kuulava vanamehega, kellel on realistliku psühholoogilise teatri kaudu avatavad iseloomujooned. Ei saa kindlalt väita, et Ain Lutsepp oleks mänginud mitut eri Krappi, kuid päris hästi eri episoodides esitatu omavahel kokku ei kõlanud.

Ometi ei saa neid ebakõlasid pidada suurteks ebaõnnestumisteks, sest koomilised noodid olid võetud kasutusele teksti loogikast lähtuvalt. Dramaatilisemad hetked olid tõeliselt dramaatilised, see puudutas makilindi kuulamist. Inimese kohtumist oma mina ja ajaga. Linti loetud tekstis väljendus mingi oluline tunnetuslik tõde, mis näitlejal Krappi rolli kaudu öelda oli. Lutsepa Krapp on piisavalt väljendusrikas ja liikuv, et siduda end oma kunagi linti loetud jutu ning selle kaudu mineviku ja ajaga. Nii on Becketti sõnum lavastuses täiesti olemas.

Küll aga vajab lavastus settimist, et saada kompositsiooniliselt tasakaalu kõik tõusud ja mõõnad, naljad ja kurvastamised.

 

Lavastuse sisemine telg pole väga tugev ja väga palju tast esietendusel näitlejale abi olevat ei paistnud. Mitte et oleks kahtlust, et seekord lavastajana üles astunud Rein Oja andis endast parima kolleegi abistamiseks. Lihtsalt selline raske materjal tahab kogenumat lavastajat. Iseasi, kust teda võtta. Juhtum näitab, et ega suutlike lavastajate pink meie pisikeses teatrikultuuris nii väga pikk olegi… Ja kuigi Beckett kirjeldab hoolikalt kõike laval vajaminevat, võiks lavastusel ikkagi olla ka kunstnik…

Kaks ühes

Õhtu sisustab lisaks „Krappi viimasele lindile” veel teine, eesti lava jaoks uus Becketti tükk, „Sammumisi”. Siin astuvad lavale Kaie Mihkelson ja Ester Pajusoo. Tuleb tunnistada, kahe eri teose kokkupanek toimib.

„Krapile…” eelnenud „Sammumisi” oli vormiliselt väga väljapeetud ja täpne. Kaie Mihkelsoni mängitud rolli plastiline joonis oli täis pinget. Dialoog Ester Pajusooga poeetiliselt hingestatud. Samas mõjus kunstiliselt lihvitud tõlgendus kuidagi elukaugelt, justkui polekski tehtud tegelaste suhete ja olukorra analüüsi. Nii jäi ka dramaatiline pinge kuhugi lava taha peitu, justkui oleks tegu mingi hämara sümbolistliku teosega.

Lutsepa Krapp ei olnud võrreldes Mihkelsoni Mayga nii lõpetatud ja selgepiiriline, pigem loksuv ja vormiliselt ebalev. Teisalt on seekordses Krapis, erinevalt Mayst, tunda elutõde, mis vaataja kaasa veab ja mille läbi leiab aset Becketti loomingu tunnetuslik puudutus.

Seekordse kohtumisega Becketti loominguga on nii ja naa. Nagu praegune teatriseis võimaldab. Aga praeguses seisus on tegu tõsise pingutusega.

Esietendus

„Krappi viimane lint. Sammumisi“

•• Autor: Samuel Beckett

•• Lavastaja: Rein Oja

•• Osades: Ain Lutsepp, Kaie Mihkelson, Ester Pajusoo

•• Esietendus 7. novembril Maalisaalis

Allikas: www.epl.ee/artikkel/587229