Newsletter

Stay informed on our latest news!

David Hare: teater on lihtsaim viis rääkida tõsistest asjadest (EPL)

08.12.2012

DAVID HARE: TEATER ON LIHTSAIM VIIS RÄÄKIDA TÕSISTEST ASJADEST
 Andres Laasik

Näitekirjanik David Hare on teinud koostööd tõeliste tähtedega, näiteks Meryl Streepi, Anthony Hopkinsi ja Nicole Kidmaniga.

Inimestel on ikka mingid ootused. Mis tunne teid tabas, kui saite teada, et kaht teie tükki, „Amy seisukoht” ja „Vertikaaltund” mängitakse kauges Eestis?
Ega ma alati ei tea, kus mu loomingut esitatakse. Mind on näiteks mängitud Ladina-Ameerikas ja ma ei olegi aru saanud, miks mu looming seal popp on. See on ettearvamatu.
Miks midagi kuskil mängitakse – ega sellest ei saa enne aru, kui oled konkreetset lavastust näinud. „Amy seisukohas” on ema-tütre suhted, mis huvitavad paljusid. Seal on väga hea vanema naisnäitleja roll, mida vajatakse sagedasti igal pool. Tavaliselt suur näitlejanna mängibki seda rolli.
„Vertikaaltunniga” on teisiti, see ei ole nii üldmõistetav ja seda mängitaksegi vähem.
Mul on väga meeldiv siin Eestis olla, aga oma loomingut teatrilavalt vaadata pole sugugi kerge. Paljudele näitekirjanikele ei meeldi oma näitemänge teatris näha.

Teie näitemängudes on juttu sissetungidest. Kosovosse või Iraaki, nagu on „Vertikaaltunnis”. Kuidas mõjutavad sellised teosed diskussiooni neil teemadel?
Kuningliku Rahvusteatri direktor leidis 2004. aastal, et nad ei ole mingi rahvusteater, kui ei tee aasta kõige olulisemast sündmusest teatrilavastust. Ta pöördus minu poole, kas ma ei kirjutaks näitemängu, mis puudutaks Briti sõjaväe sissetungi Iraaki.

Kas siis Iraagi-näitemängud „Stuff Happens” ja „Vertikaaltund” olid tellimustööd?
Ma ei kirjuta tellimuse peale. Kuid see näitemäng sai kavva võetud ja välja kuulutatud enne, kui mul oli sellest ridagi kirjutatud. Seda pidi hakatama mängima 1200-kohalises Lawrence Olivier’ saalis. Ma olin sellisest kohustusest väga närvis.
Olen ühiskondlikel teemadel palju kirjutanud, olen kirjutanud Hiina revolutsioonist, raudtee privatiseerimisest, finantskriisist, kiriku kriisist. Need pole tavalised teemad, kuid inimesed vaatavad neid lavastusi ja kui need on head, siis nad meeldivad publikule.

Näitemängu järgi otsustades pole te Iraagi-sõjast eriti vaimustuses. Mis te arvate Ühendkuningriigi sellealasest välispoliitikast?
Meil ei ole välispoliitikat. Ühendkuningriik järgib seda, mis Ameerika ees ütleb. Tony Blair arvas, et suudab George W. Bushi kontrollida, et parem on olla temaga ühes toas kui väljas. Ta tegi valesti kõik, mis teha sai. Nüüd on Blairist saanud sõjakurjategija ja see staatus jälitab teda kogu ta järelejäänud elu.
Iraaki mineku ajal oli rahvas pooleks jaotunud, pooled olid sõja poolt ja pooled vastu. Nüüd arvab vaid väike vähemus, et Iraaki minek oli hea.

Kui teil on selge ettekujutus näitemängu teemast, siis kuidas te tükki kirjutades saavutate dramaatilise konflikti, alternatiivid?
Muidugi püüan ma näitemängu ära mahutada kõik tähtsad erinevad vaatepunktid teemast, mida käsitlen. Aga see on pettekujutlus, et selge arusaam asjadest segab kirjutamast, et kõigile tuleb anda võrdselt argumentatsiooni. Siis oleks võimalik kirjutada tükk Natsi-Saksamaast, kus pooleldi on õigus juutidel ja pooleldi natsidel.

Mitmes teie teoses mängib Bill Nighy. Kas teil on lemmiknäitlejaid? Kui palju näitemänge või stsenaariume olete kirjutanud teades, et ühte või teist rolli mängib konkreetne näitleja?
Mitte ühtegi. Ma ei kirjuta kunagi konkreetsetele näitlejatele. Küll aga on nii, et kui sa kellegagi koos töötad ja samad inimesed tulevad jälle töö jaoks kokku, siis pole see juhuslik.
Bill Nighy on tõepoolest mänginud minu näidendites ja stsenaariumi põhjal valminud filmides. Ta on inimesena samasugune meeldiv, soe ja heasüdamlik inimene nagu mõnedes oma rollides. Temaga on lust koos töötada. Ta on tõeline härrasmees ja mõjutab oma käitumisega teisigi. Kui tema on võttegrupis, siis käituvad ka teised selle liikmed hästi.
Näitlejatega, kes mind on ümbritsenud, on arenenud suhted, ühine mäng. Korduv kokkupuude on mul olnud näitlejatega nagu Judy Dench, Nicole Kidman, Meryl Streep. Siia kuuluvad ka Julianne Moore, Vanessa Redgrave.

Miks on viimasel ajal Suurbritannias olnud nii palju olulisi teoseid salateenistusest? Sealjuures sugugi mitte ainult meelelahutuslikke nagu „Skyfall”. Teiegi viimane film on salateenistusest.
Salatsemine on brittidele iseloomulik, britid elavad saladustele.
Salateenistused seostuvad teemadega, nagu Briti impeeriumi kadumine ja riigi roll maailmas. Ka ebapopulaarne sõda tõstab salateenistused tähelepanu alla. Asi on selles, et salateenistused levitavad valesid. On ju selgunud, et Tony Blair palus välisluureteenistusel MI6 leida tõendid, et Iraagi käsutuses on massihävitusrelvad, mida seal ei olnud. Vastuluureteenistus MI5 keeldus esitamast valesid, mida valitsus tellis, ja selle peadirektor oli sunnitud lahkuma.

Olete paljusid oma tekste ise nii teatris kui ka filmidena lavastanud. Kui tähsaks te seda tegevust peate? Kuivõrd haarab teid võimalus kirjutada tekst ja teha see koos näitlejatega reaalsuseks – luua uus maailm?
Olin varem lavastaja. Olin ühe väikese teatritrupi kahekümneaastane noor lavastaja, kui me ühel neljapäeval avastasime, et esmaspäeval algavad proovid, kuid pole teksti, mida harjutada. Kirjutasingi oma esimese näitemängu, mis oli halb tükk. Aga näitlejad ütlesid, et seda dialoogi saab rääkida ja et see kõlab. Nii ma avastasingi endas kirjaniku.
Näitekirjanik on Inglismaal populaarne ja ühiskondlikult tähtis isik. Osbourne ja Pinter olid näitlejad ja nad jagasid teatrit hästi.
Mul on olnud lavastajana ka läbikukkumisi, 1980-ndatel lõpetasin filmide lavastamise. Lavastamise juurde naasin jälle hiljuti, mu viimast filmi „Kaheksas lehekülg” peetakse õnnestunuks ja ma teen sellele veel järje, kus peaosa mängib jälle Bill Nighy.

Miks on praegu oluline Arthur Schnitzleri „Ringmäng”, mis jookseb meil kinodes kahes Ameerika filmiversioonis? Te olete kirjutanud sellest menuka näitemängu „Sinine tuba”. Mis te „Ringmängus” leidsite?
Schnitzler oli prohvet, kes lõi kunstilise metafoori inimketist, mida mööda liigub haigus. Tänapäeval teeb selle metafoori aktuaalseks aidsi levik. Sa võid surra, sest kuus indiviidi selles ketis enne sind on olnud ühenduses tõbise ahviga. See on väga võimas metafoor, milles on karm tõde.
Sam Mendes tahtis, et ma kirjutaksin Schnitzleri näitemängust moodsa versiooni, kuid üldiselt ei taha ma selliseid asju teha. Hiljem nõustusin ja nii sündiski „Sinine tuba”, mis on mu kõige edukam tükk. See pääses ajakirja Newsweek kaanele, kuhu näitekirjandus pääseb harva. Sellepärast, et ta puudutas sellist teemat nagu seks.

Kas oma loomingu meelelahutuslikkus teeb teile muret?
Ei tee. Ma ei mõtle sellele, kas lahutan meelt või mitte, ja kui ma lahutan meelt, siis on kõik hästi. „Sinise ruumi” protsess oli minu jaoks lõbus. Nicole Kidman võttis laval riided seljast ja kõik muu on juba ajalugu.Teater on kergeim viis tõsistest asjadest rääkida. Teatris saab käsitleda Iraagi sõja teemat, ilma et peaks minema Iraaki. Vaataja ei pea selle teema jaoks isegi raamatuid lugema. See on minu jaoks põnev ja väljakutsuv.

Eesti meedias on olnud juttu brittidest kui suurtest euroskeptikutest. Kui õige on selline üldistus?
Meie euroskeptitsism erineb põlvkonniti. Mina mäletan ajalugu. Kuigi Euroopa Liidule Nobeli rahupreemia andmine on kummaline, on selles olemas hea efekt. Sõdu on õnnestunud vältida, Euroopa on edumeelne.
Inglismaa on inimlikult väga konservatiivne. Meil on tohutu bürokraatia, mis keedab meie majandusest ja ühiskonnaelust elumahlad välja. Inimesed ei tea oma õigusi, inimõigused on meil tundmata asi. Arvan, et Saksamaa ja Prantsusmaa eeskuju sotsiaalpoliitika vallas oleks meile hea.
Noored ei tunne ajalugu. Meie peaministri David Cameroni euroskeptitsism pole midagi erilist – kolm neljandikku ühiskonnast tahaks Euroopa Liidust välja astuda. Minu meelest on Euroopasse kuulumine hea. Kõige rohkem Euroopa üle kurtvatel konservatiividel on kõigil majad Prantsusmaal. Nad ise naudivad Prantsuse elu.

Kui reaalne küsimus on Ühendkuningriigi jaoks Šotimaa eraldumine?
Šotlased on väga uhked neile rahvuslikele protsessidele, mis neil praegu käivad. Nad on tõesti teistsugused, tunnevad lähedust Stockholmi või Osloga, mitte Londoniga. Nende tegelik elu on teistmoodi korraldatud kui Inglismaal.
Mind puudutab see, sest mu ema on šotlanna. Olen kindel, et šotlased saavd otsustusvõimu juurde, kuid ma ei kujuta ette täielikku iseseisvumist. Mis saab tuumaallveelaevade baasist Šotimaa rannikul? Mis saab BBC-st, mis seal saateid teeb?

Kas inglaste ja šotlaste vaheline vaen pole siis nii suur, et tõukaks möödapääsmatult lahutuseni?
Arvan, et vaenust tähtsam on kultuuriline iseolemine. Üks šoti jalgpalli austaja rääkis mulle veidi aega tagasi, kui Šotimaa koondis oli lähedal suurtele jalgpallikarikatele, et see on väga hea, et nad ei võitnud, sest võit oleks šotlaste ühiskonna lõhkunud. Šoti identiteedi osa on kadedus.

Miks on teie draamatehnika teinud pöörde klassikalisema laadi poole võrreldes eelkäijatega, kes olid valdavalt modernistid?
Filosoofiliselt ei ole ma modernistliku teatriga nõus. Ma ei ole nõus Samuel Becketti määratlusega, et pisarate hulk maailmas on konstantne suurus. Ma arvan, et osa inimeste kannatustest on möödapääsmatud, kuid osa välditavad.
Arvan, et näitekirjanik peab näitama elu erinevusi, peab näitama seda, kuidas ajalugu muudab elu, aga mitte kirjeldama elu Marsil. Arvan, et modernism moonutab elu mõtet.

Kas jagate seega Bertolt Brechti seisukohti?
Brechti esimene periood ja hilisem stalinism mulle ei meeldi. Aga tema keskmises perioodis on teoseid, mille teema on kompromiss ja millest ma pean lugu. „Galileo Galileiga” olen ma oma töös kokku puutunud. „Härra Punttila” on hea tükk.

Foto: Siim Lõvi