Newsletter

Stay informed on our latest news!

Ei muusikat, ei muinaslugu (EPL)

EI MUUSIKAT, EI MUINASLUGU
Veiko Märka

„Laul, mis jääb" peategelast saab hea tahtmise korral võrrelda Leo Saalepi ja Saalomon Vesipruuliga.

Pärast Noorsooteatri „Valge tee kutset" (1985), Mati Põldre mängufilmi „Need vanad armastuskirjad" (1992) ja Tartu Uue Teatri „Autori surma" (2013) oli kindel: Raimond Valgrest võib veel näidendi kirjutada kas geenius või psühhopaat. Draamateatri versioon jääb mõlemast paraku nii kaugele kui võimalik. See on osalt väikekodanlikult sentimentaalne, osalt ülespuhutult pompoosne, põhiliselt aga trafaretselt hall. Hea ja õilis Raimond kannatab ja sureb, „säärased libedikud" aga elavad muretult edasi. „Ma loodan, et saan sellest üle ..." laulab Raimond. „Ei sa saa, ei sa saa!" teab vaataja.
„Laul, mis jääb" esimene tuntav nõrkus on autorite suur arv. Mitu kokka rikuvad ikka supi ära ning isegi autot on parem juhtida üksi kui neljakesi. Shakespeare, Tšehhov ja Tammsaare kirjutasid oma näidendeid üksi mitte sellepärast, et nad oleksid eriti eraklikud või egoistlikud olnud. Neil oli konkreetne isikupärane sõnum, oma nägemus, oma filosoofia, oma tahe.
Kui kolme „eeskujuga" võrrelda, siis sarnaneb „Laul..." kõige rohkem „armastuskirjadega". Ei ole selles „Valge tee kutse" hoogu, reipust ja mängulisust, ei ole ka „Autori surma" mõtte- ja vaimuparadokse. See omakorda tähendab kahte suurt puudust. Esiteks on teater paratamatult filmist tinglikum, väheusutavam ja narratiivi esitajana kohmakam. Teiseks: film on ju tehtud, igaüks võib seda vaadata. Mis seda ikka tagantjärele torkida.

Dramaturgiline tühjus
Eriti kentsakalt mõjus, et mõned näitlejad astusid lavale otsekui oma „Wabadusristi" karakterite kloonid. (Viimane näidend käsitleb ju sama ajastut nagu „Laulu ..." esimene vaatus.) Nii Ain Lutsepa Konstantin Päts kui ka Tiit Suka Artur Sirk olid muljetavaldavad reinkarnatsioonid. Säärase sujuva ülemineku mitte ainult võimalikkus, vaid isegi loomulikkus on parim tõestus „Laulu ..." dramaturgilisest tühjusest. Kõik, mis Valgrega tema elu viimasel kümnendil juhtus, on üksikasjalikult teada juba alates Mati Põldre dokfilmist „Igavesti Teie" (1976). Seetõttu puudub igasugune võimalus vaatajat üllatada, seega ka teda kaasa elama panna. Näidendi tekst on enamjaolt võlts, maneerlik. Ometi võimaldaks realistlik lähenemine Valgre teemale esile tuua vähemalt ühe seni ammendamata probleemi: kui palju olid tema varajases surmas süüdi isikuomadused, kui palju poliitilised muudatused. Lõppude lõpuks suri loovisikuid noorelt ka EW ajal (Hando Mugasto, Evald Aav, Hilda Gleser) – ja enamasti just kopsuhaigustesse nagu Valgregi. Näidend jätab pigem mulje, et põhilise põntsu pani heliloojale ikka nõukogude võim. Seda aga ei põhjendata ega analüüsita. Õnneks on peaosalist kehastav Märt Avandi sügava sisemise intelligentsi ja taktitundega näitleja, mistõttu ta eriti esiplaanile ei tikkunud. Ja kuna laval seisis või istus pidevalt terve trobikond statiste, läks see tal ka eeskujulikult korda. Ütles malbelt oma järjekordse pidetu fraasi ära („Ma arvasin, et te olete Judy Garland") ja hoidus taas varju. Oleks ju üsna tobe Sulev Luike või Rain Simmulit parodeerida (mis põhimõtteliselt oleks võinud tükki oluliselt elustada), kui materjal seda ei võimalda.
Küll tõusis esile Harriet Toompere Alice'i/Niinana. Toompere aga lihtsalt ongi nii hea näitleja – evides pealegi naisnäitleja kohta haruldast võimet vanemaks saades üha paremaks minna. Nii et tema oleks end ilmselt ka Valgre akordionit mängides maksma pannud. Samas oli nende kahe olulise rolli andmine ühele näitlejale tõsine aps, sest nii kadus nende vahelt igasugune mõtteline pinge ja kontrast.

 Üdini tuttav muusika
Seninähtust rohkem keskendus näidend poja ja ema (Laine Mägi) ebatavaliselt õrnale suhtele, mille kallal Raimond Valgre sõbrad näidendis ohtralt, kuid säratult kildu viskavad. Tööpataljonis nälgiva Raimondi õhkamised ema pannkookide järele jäävad Eesti teatri halemeelsuse voo kullafondi.
Näidendi muusika on selle nõrgim külg ette teada süžee kõrval. Nimelt on kogu Valgre muusikaline pärand igale teatrihuvilisele üdini tuttav ja igagugune loovus selles vallas eos välistatud. Enamasti kõlab see ka virtuooslikumas interpretatsioonis kui Draamateatri suurel laval. Uut Louis Armstrongi või Ella Fitzgeraldi (kelle esituses oleks Valgret tõesti huvitav kuulata) seal ei sündinud.
Kokkuvõttes on „Laul, mis jääb" järjekordne „piinatud geeniuse" versioon, nagu neid Jeesus Kristuse aegadest lugematuid kordi etendatud on. Meie kultuuripärandist meenuvad eelkõige Leo Saalep ja Saalomon Vesipruul. Hea tahtmise korral võib „Laul, mis jääb" peategelast mõlemaga võrrelda.

Eesti Päevaleht, 18.06.2014