Newsletter

Stay informed on our latest news!

Esimene lugemine: Puumaaling

Ingmar Bergman

Esimene lugemine:
Ingmar Bergman
"Puumaaling"
("Trämålning", 1954)

„Puumaalingu“ tekst ilmub Loomingu raamatukogus Ingmar Bergmani 100. sünniaastapäevaks 2018. aasta suvel.

Anu Saluäär-Kalli sissejuhatus

Bergman kirjutas „Puumaalingu“ Malmö linnateatri peanäitejuhina töötamise ajal (1952–1958). Tekst valmis hooajal 1953–1954 ja oli kirjutatud tema näitlejaüliõpilastele. Esimest korda jõudis näidend publiku ette raadioteatris 1954. aastal Bergmani lavastuses. 1955. a kevadel lavastas ta selle ka Malmö linnateatris, ja samal sügisel jõudis see lavale ka Stockholmis Kuninglikus Draamateatris Bengt Ekeroti lavastuses – tema mängis Surma rolli mõne aasta pärast „Puumaalingu“ põhjal valminud filmis „Seitsmes pitser“ (1957). Näitetrupp oli võimas, lisaks mängisid seal Max von Sydow (rüütel Antonius Block), Bibi Andersson (Mia, näitleja Jofi naine), Nils Poppe (näitleja Jof), Gunnar Björnstrand (kannupoiss Jöns) jt. Ekerot ja von Sydow – Surm ja Rüütel – sünge mere taustal malet mängimas on üks kõige tsiteeritumaid kaadreid maailma filmiajaloos.

Bergman on öelnud, et tõuke sümbolistliku „Puumaalingu“ kirjutamiseks sai ta lapsepõlves nähtud surmatantsu motiivist Rootsi keskaegses kirikus. Tema pastorist isa võttis poja vahel maale teenistust pidama sõites kaasa ja Bergmanil püsis alla 10-aastasena nähtud pilt silme ees terve elu.

Surmatants seob erinevaid figuure: rüütel, kannupoiss, lapseootel naine, nõid, noor tüdruk, narr, sepp ja tema naine. Musta riietatud nooruk mängib lautot ja jutustab kohutavast katkust. Näidend kõneleb inimeste katsetest kuidagi katku eest pääseda – ületada surm, kaos, piinad, häving, lootusetus. Narri ja Surma omavahelise malepartii teema kandus ka filmi „Seitsmes pitser“. Filmis on taustal näha kuulus Albert Pictori lubjamaaling “Surm mängib malet” Täby kirikus.

Oma autobiograafias „Laterna magica“ kirjutas Bergman, kuidas „Puumaalingust“ kasvas välja film, mis oli talle väga hingelähedane, kirjutatud surmahirmu ületamise puhangus.  Stsenaariumi kirjutamist alustas ta Karolinska haiglas kõhuhaigusest paranedes. Käsikiri lükati alguses tagasi ja alles pärast „Suveöö naeratuste“ edu andis Svensk Filmindustri „Seitsmenda pitseri“ tegemisele rohelise tule. Bergman kirjutas stsenaariumi viis korda ümber  ja lavastas selle 1957, sellest sai tema seitsmeteistkümnes film. Elu lõpul tunnistas Bergman, et tema rohkem kui 60 filmi hulgas on kümmekond selliseid, mille taga ta n-ö täielikult seisab, olles nendega rahul ka tagantjärele vaates – ja „Seitsmes pitser“ on üks neist.

„MARTIN: Ühe Lõuna-Smålandi kiriku eeskojas, paremat kätt, otse ukse kõrval, on meie näitemäng seinale maalitud. Maal pärineb neljateistkümnenda sajandi lõpust ja motiivi on mõjutanud katk, mis just tol ajal sealmail ja ümberkaudu märatses. Kunstnik on tundmatu. Sellepärast olen nimetanud selle tüki „Puumaalinguks“ ja järgin üldistes joontes maali jutustust, mis algab kiriku eeskoja väikeste akende juurest, kus päike särab veel rohelise maastiku kohal, ja lõpeb nelja meetri kaugusel pimedas nurgas, kus viimased sündmused toimuvad hallil raskel vihmamärjal koidikul…“ („Puumaaling“)

Loevad Liisa Saaremäel, Jüri Tiidus, Tiit Sukk, Christopher Rajaveer, Liisa Pulk, Kersti Heinloo, Martin Veinmann, Kersti Kreismann.
Lavastajana juhendavad Kersti Kreismann ja Martin Veinmann.
Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär-Kall

Dates Start time Kirjeldus Stage