Newsletter

Stay informed on our latest news!

Freud ja tema müstiline külaline (PM)

25.03.2013

FREUD JA TEMA MÜSTILINE KÜLALINE
Eike Värk

VÄÄRT VAATAMINE. Intiimses tubateatris peavad näitlejaduelli vennad Rein Oja ja Tõnu Oja.

Prantsuse kirjaniku Eric-Emmanuel Schmitti näidendites võib kohata reaalselt eksisteerinud isikuid või kirjandusklassikast tuttavaid tegelaskujusid (Hamlet, don Juan). Kui Schmitti „Vabamõtleja“ (Vene Teatris pealkirja all „Alasti tõde“ 2003, Vanemuises 2006) keskseks tegelaseks on prantsuse filosoof Denis Diderot, siis autorile näitekirjanikuna kuulsuse toonud, 1993. aastal Pariisis esmalavastatud „Külalises“ kohtume maailma tuntuima psühhoanalüütiku Sigmund Freudiga.
„Külalise“ tegevusaeg ja -koht on konkreetselt määratud: 22. aprillil 1938 doktor Freudi kabinetis, natside vallutatud Viinis. Juudi rahvusest Freud on viivitanud Viinist lahkumisega, kuni ühel päeval gestaapo tema tütre Anna ülekuulamisele viib. Samal õhtul külastab õpetlast Tundmatu.
Ingomar Vihmari lavastatud „Külaline“ on klassikaline psühholoogilis-realistlik lavastus nauditavate, nüansirikaste näitlejatöödega. Välditud on visuaalseid efekte ja ülepingutatud teatraalsust näitlejate lavalises väljenduses. Publik draamateatri väikese saali kammerlikus tubateatris on paigutatud kahele poole õpetlase kabinetiks kujundatud mänguvälja, osatäitjatele tänuväärselt lähedale.
Tegelaste enamasti rahuliku dialoogi jälgimist katkestavad ootamatult (gestaapolase) ähvardavad, hirmutavad koputused kujuteldavale uksele. Kujunduse, helide, eelkõige aga näitlejate mängu läbi loodav lummav, pingestatud atmosfäär haarab vaataja oma võimusesse, võimaldades tal tunda end osalejana, koos Freudiga vastuseotsijana küsimusele: kes on vargsi kardina varjust kabinetti sisenenud külaline – varas, hullumeelne või Jumal? Või on tegemist ettekujutusega, unenäoga?

Vendade lavapartnerlus
Teatrilugu võimaldab mõelda algul üht, siis teist... See, millist varianti õigeks pidada, jääb vaataja otsustada.
lllimar Vihmari lavakujundus on realistlik. Hubase õhustiku mänguruumis loovad põrandat ja diivanit katvad veidi kulunud vaibad ning suursugused punased sametkardinad, mille varjust paistavad riiulid raamatutega.
Lavastus pakub harukordse võimaluse osa saada vendade Rein ja Tõnu Oja partnerlusest. Ilmselt naudivad Rein Oja doktor Freudi ja Tõnu Oja Tundmatu küsimuste-vastuste mängu ka näitlejad ise. Näitlejatööde peen varjundilisus, sisendusjõuline kahekõne ja oskus teineteist mõjusalt kuulata köidavad vaatajat jäägitult.
Kodusesse hommikukuube riietatud Rein Oja loob Freudi tegelaskuju vaoshoitult, väliste liialdusteta. Ta ei püüa kehastada füüsiliselt põdurat, peagi 82-aastast vanameest, näitlejale on oluline anda edasi auväärse teadlase mõttemaailma ja tundeelu eelkõige autori teksti kaudu. Peategelase meeleolumuutused, kõhklused, hirm ja rõõm avalduvad kehahoiakus, näoilmes, vaevumärgatavas naeratuses.
Gestaapot esindava Natsiga suheldes säilitab Freud teadlasele omase väärikuse, vastast vaoshoitult sarkastilise huumoriga naeruvääristades. Ka pärast seda, kui Anna ülekuulamisele viiakse, jääb õpetlane väliselt rahulikuks, ent tema pilgus ja hääles peegeldub mure tütre saatuse pärast.
Üheks näitleja mängu tipphetkeks on Rein Oja Freudi kirglik monoloog ateistlike veendumuste kaitseks. Seni veidi väsinuna näiva õpetlase silmadesse ilmub sära, kogu tema olek väljendab soovi Tundmatut ning iseennast oma tõekspidamiste õigsuses veenda. Emotsionaalselt mõjus on Freudi taaskohtumine gestaapo küüsist pääsenud tütrega, tema rõõmujoovastusest sündinud kaisutus.
Kardina varjust Freudi kabinetti hiiliv, elegantselt frakki kandev ja mängeldes jalutuskeppi hoidev Tõnu Oja Tundmatu on väliselt tavaline inimene. Müstilisus peitub eelkõige tekstis, mitte tegelaskuju lavalises kehastuses. Tundmatu roll võimaldab Freudiga võrreldes enam mängulisust, intensiivsemat väljendust.

Kurjus pole kõikvõimas
Huvitav on jälgida näitleja plastilist liikumist ja miimikat. Tundmatu näoilme on enamasti heatahtlik, kelmikas, aegajalt nukruse varjundiga. Tema kummalise tämbriga, vaikne, nakatav naer kutsub vaatajat kaasa naer(ata)ma.
Peategelaste kõrval loovad meeldejäävad tegelaskujud ka Kleer Maibaum-Vihmar Annana ja Roland Laos Natsina. Maibaumi Anna on enda ja oma isa väärikust gestaapolase ees kirglikult kaitsev naine, samas väljendub tema olekus naiselikku hellust ja muret isa pärast. Laose Nats ei ole parandamatu jõhkard, vaid alaväärsuskompleksi all kannatav inimene, keda hirmutab doktori veenmisjõuline jutt tema sarnasusest Freudi juudist onuga.
Lavastusest jääb kõlama mõte: kui lootus on kadunud, kui ei ole kedagi kõrval, kellele toetuda, kellesse uskuda, siis tuleb ta lihtsalt välja mõelda. Tõestuseks, et võimu haaranud kurjus ei suuda maailmast hävitada ilu ja armastust, kõlab teatrisaalis imekaunis aaria „Dove sono“ Wolfgang Amadeus Mozarti ooperist „Figaro pulm“. Nende helide saatel siseneb gestaapo küüsist pääsenud Anna.