Newsletter

Stay informed on our latest news!

Ime küll – komöödia, mis pole piinlik (Postimees)

10.11.2011

UUSLAVASTUS
Jordi Galceran „Cancún“
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Riina Degtjarenko

Esietendus 28. oktoobril Eesti Draamateatris

Eesti Draamateatris on sündinud megahitt – vaevalt nädal pärast esietendust on välja müüdud kõik „Cancúni“ etendused!
Ega siin ole ka midagi imestada, mängitakse ju suurepärast komöödiat, mille põud on meie teatrites sügav, vaid 170-kohalises saalis. Teater küll kaalub menuki ülekolimist suurde saali, kuid sellega võib kaotsi minna ka hea vungiga lavastuse atmosfäär. Nii et pigem tuleb hea nalja austajatel varuda kannatust ja oodata, millal kuulutatakse välja järgmised etendused.
„Cancún“ on väga lihtne kahe abielupaari lugu – aastatetaguse teo (või ka tegemata jätmise, see on vaataja enda otsustada) ülestunnistus pöörab idüllilised peresuhted pea peale ja äkki ei tea laval askeldavad tegelased, aga veel vähem saalis istujad, kes on kellega abielus, mis on õige ja mis väär. Ja ka seda mitte, mida üldse elult tahta, kui saaks ajas tagasi rännata.
Hea meel on Peeter Oja (Pablo) üle, sest juba tuhat aastat pole ta publilcut uute rollidega kosutanud . Kuigi neljast näitlejast on just Oja suurimas pinges, on see kramp (võibolla isegi hirm ja uue lava võõristus?) mööduv, ja mõistetav.
„Cancúnis“ tuleb kõvasti paugutada – dialoog on tempokas, emotsioonidki rulluvad ühest äärmusest teise. Selles mõttes on raskeim roll hullumeelsuse piiril kõikuv Reme, millega Kaie Mihkelson veenvalt toime tuleb. Suurepärase näitlejaansambli säravaima rolli teeb Ülle Kaljuste Laurana, kehastades näiliselt vaikset, kuid tegelikkuses enesekindlat iludust. Ta on naine, kes teab, mida tahab, ja selle ka saab.
Aga Reme ja Laura abikaasad? Oh, Vincent (Jaan Rekkor) ja Pablo on parajad äpud, aga nad on MEHED. Seega suurepärane komplekt meid endid ja meie sõpru.
Kui tahta võrrelda, siis „Cancún“ on naerurohke, aga selles on ka sügavust – nii nagu aastaid tagasi Ülle Kaljuste esitatud „Minu oivalises lahutuses“ näiteks. Kindlasti on teisigi hoogsaid ja piinlikkust mitte tekitavaid, jalaga munadesse naljadega –„Cancúnis“ saab löögi Peeter Oja – lavastusi, kuid mitte ülearu palju.
Ühesõnaga, siin on kõike, mis ühes heas komöödias olema peab. NB! Publikut ootab ka üks ootamatu üllatus Peeter Ojalt!

Heili Sibrits