Newsletter

Stay informed on our latest news!

Imelikud müüritükid murenevad kakskõiksuses (PM)

IMELIKUD MÜÜRITÜKID MURENEVAD KAKSKÕIKSUSES
Pille-Riin Purje

Uku Uusberg
"Kuni inglid sekkuvad"
Lavastaja Uku Uusberg. Kunstnik Artur Tšehhi. Valguskujundaja Priidu Adlas
Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 11. detsembril

Saladuslik külalistemaja aadressil Müüritüki 7 laiub draamateatri pöördlaval nagu üks hoopis teine mängupaik: assotsieerub Jäneda Pulli talliga, kus mängiti Uku Uusbergi „Jõudu“. Kujutlus suvelavastuse looduslähedusest petab teatrisaalis kauaks ära – mõnus tunne. Tõsi, päris kuud päris laotuses olin vaadanud enne etendust, vaatasin ka koduteel. Samas mõjub lavaõhustik kui klassikaline Agatha Christie mudel: kohtuvad võõrad inimesed, puhkeb äikesetorm ja hakkab juhtuma!

Ent kas Uusbergi lavatekstid püsivad mudeliski, see on küsimus. Esimese vaatuse lõpukaos osataks nagu kõiki sel laval etendatud Cooneysid ja muid ustekomöödiaid – teadlik provokatsioon või vaataja luul?!

Numbrimaagia lõks

Nii stiili kui sõnumi poolest on „Kuni inglid sekkuvad“ üdini Uusbergi käekirjaga näidend. Vaimukate üllatavate sõnamängudega, mille iga vinjetti esietendusel kinni ei püüdnud, siin-seal kimbutasid kuulmishäired.

Näitlejate ansambel vahendab sõnumit sooja empaatiaga. Üksmeeles ja meeleldi luuakse kurbnaljakate viidete süsteemi, püütakse mõtestada-sõnastada aja absurdi koos igiinimlike suhtlemistõkete ning muu ego-modruga. Äratundmise maht missugune! Kohati tundus, et napi vihje toel juba päralejõudnut sõnastati veel mitu korda vihuti üle. Justkui oleks autor-lavastaja võtnud nõuks enne liginevat maailmalõppu kõik südamelt ära öelda. Julgemata uskuda, et vähem võib olla rohkem.

Kui Uusbergi kammerlikuma koega näidendites on antud mõtlikum aeg heita valgust igale tegelasele, siis inglite sekkumise loos seab autor-lavastaja endale numbrimaagia lõksu: osalisi on 12. Pluss üks – pianist Jaan Kapp, kelle kaasamise uhke sürpriis ning loob vallatuid variatsioone teemal „kuidas kohelda klaverimängijat“. Muusikast kujuneb üks peategelasi, seegi Uusbergi omateemale tunnuslik ja tundlik.

Aga tosin tegelast on lõks seetõttu, et kõik rollid tahavad hoolt ja n-ö lõpuleviimist. Oma (mõtteline) vaheaplausi koht võimaldatakse pea igale tegelasele, vaid kaks daami jäetakse natuke hooletusse.

Peenelt vallandub Maria Avdjuško (Ingrid) ja Viire Valdma (Veronika) minimalistlik absurditaju. Tõnu Oja (Väino) liidab eriti sundimatult ühte mõtte- ja füüsise piruetid. Ivo Uukkivi (Toomas) vöörmündri-ekstaas ning Tiit Suka (Paul) kentsakad metamorfoosid tunnetavad komöödiat ühes, Mihkel Kabeli (Ahto) edumehe-krambid väheke teises laadis. Elutarkuse ja eluhelguse tasakaalu hoiab Maria Klenskaja (Ester) unede ja tõeluse piiril – tema imelik liigutav lahkumine vajaks ehk veel kristalsemat lähiplaani.

Mina plaksutasin sisimas kõige tulisemalt Martin Veinmannile (Harri) ta võrratu Rahmaninovi-monoloogi ajal, mil eksklouni poeetiline tragikoomiline poksijatants mäluhelidele pasunasse andis. Rollid puhkevad paradoksaalseis liikumisjoonistes, silmavaated aga mängitakse väikese saali mõõtkavas.

Ometi tundus kolmetunnise teatriõhtu kestes, et mitme vingelt startinud rolli siseilma ei viida lõpuni vääriskriminulli mängureeglite kõrgtasemel. Õhku jääb tohutu hulk küsimusi süttimisest ja raugemisest, keemiast ja astrofüüsikast, sõnastamisest ja vaikimisest,kuulamisest rääkimata.

Kristo Viidingu (taksojuht Nimi) intensiivne leebe silmavaade sisendab rahutut ootusärevust – ilus mõtestatud roll. Partneritega võrreldes näis ehk liigagi tuttavlik Märt Avandi (Aleksander) oma deemon-dändi sarmiga, mind küll kallutasid mõned „Pea vahetuse“ tsitaatmaneerid kursilt kõrvale. Aga eks Aleksander olegi nähtus, kelle mõrasid või mõranematust lihtsureliku loogikaga kuratlikult raske aduda.

12 korda järjest

Küsimused on igatahes paremad kui vastused. Vaatleja-elu on mulle õpetanud, et esmamulje tähendab teatris vahel armutult vähe, esietendus ei pruugi olla isegi pool muna, tibu koorumine võtab aega. Uusbergi uuslavastust oleks mõttekas vaadata-kuulata 12 korda järjest, siis võib 13. mängukorral avaneda üks uks müüris. Ent näidend sedastab sedagi, kuis meil ei ole aega süüvida: ei ligimesse ega temast lahutamatusse loomingusse.

Loodan, et draamateater planeerib selle tüki etenduse aegsasti 12. detsembrile 2012. Ilmselt oleks see üks õdusamaid viise avasüli tervitada maailmalõppu. Oo, mis piiramatud võimalused turunduskampaaniaks: üürida vaba tuba koos rosoljeportsuga kellelegi publikust; müüa käputäis eksklusiivpileteid Aleksandri seansile...!

Teatri ees aga ootab üksik takso äravalitud klienti: koos juhiga sõidetakse kuulatama igavikuvaikust.