Newsletter

Stay informed on our latest news!

Inimesed kuumal plekk-katusel (PM)

INIMESED KUUMAL PLEKK-KATUSEL
Margus Mikomägi

Avan maa-aias kuuri ukse. Võtan õlakotist arvuti, plaanin kirjutada. Tennessee Wil­liams kirjutas näidendi «Kass tulisel plekk-katusel» 1955. aastal USAs. Minu sündimiseni ENSVs jäi siis aasta. Õlakotte tollal vist veel ei olnud. Seljakotid olid. Ometi oli kogu etenduse jooksul tunne, et ma olen seda kõike, mida näen,  mingil moel mõelnud ja enamikku tundeidki läbi elanud. Mitte laval, ikka elus.

Maale kirjutama lähen meelega, et pisutki olla samas seisus trupiga, kes mängib Laitses, mitte oma koduteatri laval. Tundlikud näitlejad on seal suurte kivide vahel. Olen kaugel arvamast, et kividel tundeid ei ole, et nemad ei ole elus. Kivid ei näita oma tundeid välja, erinevalt inimestest.
Laitse mängukoha nimi on Graniitvilla. Teatri kodu on linnas. Näitlejatel enamasti niisama. Asfalt ja kõrged majad. Laitses on seda vähem. Williamsi suhetepuntras inimesed on kividele lähemal kui asfaldile.
Selle mõttekäigu peale teen ringi aias. Ja automaatselt tahan paar päeva tagasi pügatud murus õitsema hakanud kidurale võilillele jalaga panna. Õnneks löön mööda. Teen talle nii-öelda pai ja ütlen: kasva ja õitse.

Kulgema lavastatud
Pikk sissejuhatus ei ole praegu selleks, et udutada. On selleks, et püüda tabada nähtud lavastuse tundetoone ja neid edasi anda. Mu aia ilm kõnelebki kaasa. Üsna üheselt Laitses nähtuga. Müristab. Hetk tagasi paistis päike. Tuul tõuseb. Nüüd sajab...
Vaatan vihma ja mõtlen, kuidas Kersti Kreismanni Suur Mamma lavastuse lõpus sõnatult võtab onkoloogist doktori majja jäetud morfiinikohvri, kus süstlad. Veel mõni hetk tagasi on ta kindlalt morfiini kasutamise vastu, sest usub, et Suur Papa, kelle 65. sünnipäeva just peetakse, elab veel kaua. See, kuidas näitlejanna oma sõnatut lavalt läbikäiku teeb, on meisterlik ja mõjuv.
Või see, kuidas isa lemmikpoega mängiv lavastaja Ingomar Vihmar, kes joob ja joob, et peas käiks klõks ja saabuks õndsusesse kulgev tunne. Ema on just morfiiniga isa vähivalu leevendama läinud, hetkeks on tunne, et poeg läheb emale järele... Kuid poeg, kes kogu etenduse vältel on kõndimiseks karku kasutanud, tõuseb tugitoolist ja kõnnib rahulikult, jalg jala ette, hoopis vastassuunas. See paneb mõtlema!
Nüüd sajab mu aias juunikuus lund, kuigi vihmasegust, aga lund! Linnakodu aknast ma seda nii selgelt ei tajuks. On suvi.
Ingomar Vihmar on «Kassi» lavastanud kulgema. Ühel hetkel võib juhtuda, et mõnele vaatajale tõuseb fookusesse üsnagi ülbe ja paraja molkuse, vaesest poisist tööga rikkaks saanud Suure Papa sisemine hellus, mida Martin Veinmann vestluses pojaga ülima vanameisterliku stiilitäpsusega välja paista laseb.
Teisele võib olla samal ajal või mõnes järgmises etenduses tähtsaim Kersti Heinloo Margareti soov võita tagasi Bricki armastus ja saada temalt laps. Kolmas võimalus on, et vaatajale tõuseb peateemaks hoopis Hilje Mureli ja Tõnu Oja mängitud «korraliku», ontliku, pereväärtusi hoidva paari silmakirjalikkus ja igavus, et mitte öelda naeruväärsus.
Kusagil taustal on kogu aeg lapsed ja kusagil on kogu aeg aimata, et kogu mäng käib raha peale ja pärast. Kes saab päranduse, kui Papa sureb? Väga palju nüansse veel on selles lavastuses.
Kulgemise annab kõigele sellele trupp, näitlejad, kes üksteist jälgivad, arvestavad ... jah, ja tunnevad. Lavastaja laseb näitlejatel mängida, need teevad seda, tahavad seda teha ja see tuleb neil välja. Lavastaja, kes ühtlasi ka Brick, paneb muusika peale ja lavaelu kulgeb, tõusu ja mõõnaga. Vahel kostab muusika vaid kõrvaklappidest ja vahel vaataja teab, et see on, aga ei kuule. «Kassi» trupi näitlejad oskavad kuulata.
Jah, ma vaatajana olen neid tundeid tundnud, mis ses näidendis ja lavastuses. Olen matnud kõige lähema, armastanud nii, et teisiti ei saa, olen eksinud, mind on maha jäetud, olen olnud täielikus segaduses, pidanud otsustama, kuidas on ­õigem, kas olla aus, valetada või vaikida. Olen oodanud kuude viisi iga päev sedasama klõksu, mida ootab etenduses Ingomar Vihmari Brick. Olen valinud, ­õigesti ja valesti.

Kunst on suurem kui elu
Ja nüüd võitegi küsida, et kui sa seda kõike nii hästi tead ja tunned, milleks siis sulle veel teater ja see etendus? Vastuseid on mitu. Üks neist, et kunst on, peab olema nagunii suurem kui elu. Selles äratundmises, et enne minu sündimist ja arvutite leiutamist elasid inimesed samasugust elusat ja inimlike kahtluste küüsis elu, kannatasid ja rõõmustasid ... on lohutav ja palju veel.
See, et niisugused asjad lähevad korda näitlejatele ja et sealt sünnivad meeldejäävad osad, ei ole ka väike asi praeguses aina fragmentsemaks muutuvas elus ja teatris.
Seda, et kassil kuumal plekk-katusel võib mõnus olla, usun ma ka, aga kui ta sealt vahepeal jahedasse ei pääse, siis ta sureb, mitte loomulikku surma.
Mu aias jääb vihm järele, ilm on külm. Soojendan ennast päikese käes. 

Postimees, 18.06.2014