Newsletter

Stay informed on our latest news!

Iraagi sõja jutt ei aita elus edasi (EPL)

19.04.2012

IRAAGI SÕJA JUTT EI AITA ELUS EDASI
Andres Laasik

Inglase David Hare’i väärt näitemäng „Aitamise aeg” ühendab kõike­hõlmavad ideoloogiad ja üksikisiku käitumise.

Eesti Draamateatri väiksel laval käib äge vaidlus suure poliitika üle. Ameerika politoloog Nadia põhjendab Iraagi invasiooni vajalikkust inglise arstihärrale Oliverile, kes on noore naise äiakandidaat. Klaaritakse nii maailmapoliitikat kui ka isiklikku elu.
Hilje Mureli mängitud Nadia on kirglik aktivist, kes peab õigeks maailmaparandamise ettekäändel toppida oma nina neisse maailma nurkadesse, kus inimeste õigustega on lood kehvad. Tüki esmalavastuses Broadwayl sama rolli mänginud Hollywoodi staar Julianne Moore on nimetanud tegelast liberaaliks, kuid see määratlus on haavatav, sest sõna „liberaal” vabaduse tähendusega on Nadia võitlustel pistmist vaid osaliselt. Niivõrd, kuivõrd saab vägivalda vabastamisega põhjendada. Sellel õrnal tasakaalujoonel balansseerib Hilje Murel väga täpselt, püüdmata oma mängitud tegelase maailmaparandamise õhinat liiga karikatuurseks teha ja andes samal ajal kaalu Nadia üllastele kavatsustele.
Vabaduste eest seisab omal moel ka Tõnu Oja mängitud Oliver Lucas, sarkastiline intellektuaal, kel on hinges omad inimlikud väärtused. Merle Karusoo lavastatud „Aitami-se aeg" ongi üles ehitatud ideoloogilisele kokkupõrkele – üks tegelane õigustab Iraagi vägivaldse vabastamise aktsiooni ja teine peab seda möödalaskmiseks. Tegu on intellektuaalide dispuudiga laval, mis kujutab endast terrassi Walesi maalilises maakohas. See on rippuv terrass ja seega kipub inimeste jalgealune kaduma, kui nad end ägedamalt liigutavad. Kujutatakse inimesi, kel on oht tasakaal kaotada.

Erootilist surinat pole
Kahjuks on näitemängust üles nopitud esmajoones ideoloogilised vaidlused, mille esitamisel ilmutavad näitlejad head mõtteselgust. Inimestevahelised suhted, mis moodustavad näitemängu teise plaani, on aga parimal juhul olemas punktiirselt.
Tark iseteadlik naine, kelle politoloogilises kirglikkuses peituv seksuaalne võlu jätab laval süütamata mehed, kellega dramaturgia teda kokku viib. Juba esimeses stseenis mõjub Nadia üliõpilase Dennise (Pääru Oja) armastusavaldus oma õppejõule loiumalt kui ta poliitilised targutamised.
Ka Nadia kummaline suhtekolmnurk Oliveri ja ta poja Philipiga (Taavi Teplenkov) on jahedavõitu. Kui pika öise arutelu lõpufaasis ütleb Nadia autori sõnadega Oliverile, et tal pole kavatsust oma võimaliku äiapapaga intiimvahekorda astuda, tuleb see kui välk selgest taevast. Draamateatri variandis on jutt keskendunud ju maailmapoliitikale, erootilist surinat pole selles lavastuses üldse. Tükk, kus on olemas väljamõeldud teooriad ja ka elu ise on oma verevaesuses targutamiste poole kaldu. Justkui olekski Iraagi sõja küsimus see kõige tähtsam, mis Homo sapiens´i vaevab.