Newsletter

Stay informed on our latest news!

Jumal orienteerumisvõistlusel ehk Mereäärsed vembud (PM)

JUMAL ORIENTEERUMISVÕISTLUSTEL EHK MEREÄÄRSED VEMBUD
Madli Pesti

Ingomar Vihmari viimaseid lavastajatöid draamateatris, enne Pärnu Endla kunstiliseks juhiks asumist, on suurejooneline ja filigraanne seiklus, kust pole maha lihvitud vahvaid vempe ega eksistentsialistlikku ängigi.

 «Laulud halli mere äärest» on soome näitekirjaniku Pipsa Lonka üllatav ja muhe tekst, mis võitis Eestis, Soomes, Rootsis ja Venemaal 2011. aastal toimunud New Baltic Drama Soome-sisese võistluse (Eesti võitja oli Martin Alguse «Kontakt», mille Ingomar Vihmar lavastas draamateatris 2012. aastal). Lonka «Laule» Maimu Bergi voolavas tõlkes varem lugedes sai selgeks: just Ingomar Vihmar on see eesti lavastaja, kes peaks selle fantaasiarohke teksti lavale seadma.

Pipsa Lonka on suuresti remarkidest koosneva, mereäärse kolkaküla kummastavatest tüüpidest rääkiva loo justkui Vihmari jaoks kirjutanud. Elamiskõlbmatu ala sildiga varustatud paik pakub eestlaslikku äratundmisrõõmu ühtviisi nii loomadega vestlevatest kui kirikus ja supermarketis gruuvivatest elukunstnikest. Näitekirjanik on kirjutanud rollid varestele, koertele ja konnadele, lavale laseb ta poetagused joodikud ja rühma Jaapani turiste, rääkimata merre sukelduvast vanaprouast. Ilmselge väljakutse igale lavastajale.

Ingomar Vihmar ja meeskond on selle mõneti deliirse maailma paljastanud hiilgavalt, nii sisus kui vormis vaimukalt ja kaasahaaravalt. Seekord on lavastaja suutnud ka kogu draamateatri suurel laval askeldavat näitetruppi selles üle-vindi-maailmas veenda, mis ju alati ei õnnestu.

«Laulud» on äärmiselt julge lavastus. Näitekirjanik küll kirjutab ette aeglase tempo, aga seda suurel laval praktiseerida pole niisama lihtne. Lavastus koosneb elupildikestest, väikestest, kohati filigraanselt välja töötatud stseenidest, mis pannakse kestma ja kestma. Ning sellest kestusest kasvab koomika.

Naeruturtsatusi meelitavad välja piimaklaasi hoidev Viire Valdma suurekondiline Hilkka («Seksikas vanamutt, mõnikord laps, lunaatik, rauk,» märgib näitekirjanik) ja Tiit Suka mängitud lapsemeelne joodik Pasi, kes mälub Hilkkalt saadud pirukat mõnusa aeglusega. Või võtame Kleer Maibaum-Vihmari 30-aastat-unetu Tytti soome estraadi saatel hommikusi kükke tegemas.

Lisaks julgele aja väljavenitamisest tingitud koomilisusele kasvab huumor välja ka kõikvõimalikest veidratest olukordadest, liikumisest ja visuaalist. Näiteks Martin Veinmanni kõhetu, ainult valgeid maale maaliv Taat ja tüdinud näoga Viire Valdma Hilkka: pikk Hilkka on pandud seisma poodiumile, mille tõttu Veinmanni Taat mõjub koomiliselt väikse ja abituna. Või ühtäkki laval sagivad noored, keegi hajameelne valgeis rõivais härrasmees seal keskel: toimub orienteerumisvõistlus Jumalaga, kelle järjekorranumbriks on lõpmatuse märk seljal.

«Laulude» inimesetunnetus on üldse läbivalt kehaline. Füüsiline väljendus saab siin palju olulisemaks kui sõnateatris tavaks (vaimukas liikumisjuhi töö Rauno Zubkolt). Valvejoodiku Jaan Rekkori murdumine tantsu on üldse ekstraklassist – seda peate minema teatrisse vaatama. Aga samamoodi ka hetke, mil Jeesus (Rauno Zubko) astub alla ristilt, et teha gruuvikaid tantsusamme koos priimäelikult valgesse rõivastunud Jumalaga (Guido Kangur).

Vihmari loomingule ootuspäraselt on siin ka kõikehaarav heli- ja muusikaline kujundus. Lisaks lavastaja lihtsalt heale maitsele on seekord lavastuse muusikaline läbikomponeeritus saavutanud erilise taseme. Kui täpselt on Vihmar doseerinud kassi näugumist, elektroonilist taustamuusikat ja soome estraadi, kui vaimukalt esitab trupp teemalugu «New York, New York» (lauluõpetaja Malle Maltis), seda peab ise nägema. Näitlejad elavad muusikas, nõkutades aeg-ajalt päid-jalgu muusika saatel – mõnus võõritav-koomiline efekt.

Illimar Vihmari detailne ja visuaalselt külluslik lavakujundus ei mõju ülepaisutatuna – kõike on just parasjagu (õhustiku loomisel on asendamatu ka Margus Vaiguri valguskujundus ja Sander Tuvikese videokujundus). Külaelanike uberikes ja seeniorkodus toimuv on lahendatud ratastel tubadena, mille liigutamine koos pöördlava pöörlemisega annab lavastusele nauditava rütmi ja dünaamika.

Ivo Uukkivi mängitud Petteri, luuletajast joodik ja kassiarmastaja, tõdeb ühel poeetilisel hetkel, et parim luuletus on kirjutatud veega liivale. Mõjub see kui metafoorne üldistus: kas pole mitte täiuslik Vihmari teatergi just selline oma püsimatuses ja muutumises? Habras, igal õhtul uuesti liivale kirjutatud.

Postimees, 18.02.2015