Newsletter

Stay informed on our latest news!

Kahekõne tupikuga tunnelis (ÄP)

KAHEKÕNE TUPIKUGA TUNNELIS
Tõnu Lilleorg

Eneseavamine ja parima lootmine on viisid, mis võivad aidata kaasinimestega suhteid siluda – seda illustreerib ilmekalt lavastus „Tund aega, et hinge minna“.

Eesti Draamateatri väikeses saalis näidatava lavastuse teeb eriliseks asjaolu, et seal mängib ainult üks näitleja – Viire Valdma. Samuti on väljapaistvalt pretensioonikas lavakujundus, mis kujutab tunnelit, mille teine ots... on kinni ehitatud. Ehk et ei mingit valgust terendamas.
Publikule saab osaks keskealise naise hingevaev ja mõttepinge, kui ta peab minema haiglasse kohtuma ühe inimesega. Inimesega, kellega suhe praktiliselt puudub, kuid mis võinuks, saanuks ometi olemas olla. Ja aega seda suhet taas luua, kas siis mõttes või päriselt, on vaid üks närune tund, nagu on näidendi autor ja lavastaja Kristel Leesmend lavalnähtava intriigi tabavalt sõnastanud.
Kuna tegelase pinge, nii emotsionaalne kui intellektuaalne, on suur, leiab vaataja end unikaalsest olukorrast. Lavakujunduse ja valgustuse abiga tekib omalaadne vaesustatud (kuid mitte igav) ruum, kus kogu tähelepanu on keskendunud vaid näitlejale, tema olekule ja sõnadele. Tegelase sisemaailm hõlmab justkui kogu saali.
On kerge tajuda vägagi vahetult neid emotsioone, mis tegelast haaravad, kui ta valjult mõeldes eesootavat kohtumist läbi mängib. Ja kuna tekstis on üsna palju kurbust, võib endastki sama emotsioon esile kerkida. Publikul tuleb hakata justkui näitlejale vastu mängima, sest teatris peab ometi lava ja saali vahel olema mingisugune dialoog.
Lihtsad ja elulised on samas need vajadused, soovid, millest jutt käib. Ja kuigi lavastuse sisu on küllaltki kurb, tekib lõpupoole helgem meelelolu. Publik saab kogeda, kuidas elada olevikus, siin ja praegu ning kaasinimeste jaoks olemas olla.

Äripäev, 27.08.2013