Newsletter

Stay informed on our latest news!

Karaokelaulud räägivad nukralt armastusest/ Eesti Päevaleht

19.03.2011

KARAOKELAULUD RÄÄGIVAD NUKRALT ARMASTUSEST
Andres Laasik

Kahe paari segamini läinud armastuse lugu ei ole esmapilgul mingi suur lugu, kuid Ingomar Vihmari ja Martin Alguse versioon sellest on hästi liigutav ja armas.

Teos nimega „Õitseng” on kummaline selle poolest, et jutustab kahest paarist: Ichirost (Ivo Uukkivi) ja Itsumist (Harriet Toompere) ning Tetsumist (Tiit Sukk) ja Kiyomist (Kleer Maibaum). Justkui jaapani nimed, kuid midagi muud sama äratuntavalt jaapanlikku laval ei ole. Mis veidrus see selline on? Inimesed, keda laval kujutatakse, võiks vabalt kanda nime Jüri ja Mari. Ehk on Jaapani viide mängus seepärast, et lugu edastades kasutatakse tundelisi allhoovusi. Stseenides on tunda salapärast elu puudutust, nii nagu seda idamaise kunsti vaimsus ette näeb. Ivo Uukkivi mängib väga tänapäevast inimest, keda rõhub spliin. Ta suhe Harriet Toompere mängitud Itsumisse on südamlik. Ja ometi otsib ta armastust Kiyomilt. Loo daame kehastavad Harriet Toompere ja Kleer Maibaum mängivad oma tegelasi peenetundeliselt ja hingestatult. Kuid tüki põnevamad rollid on siiski meestel, neis karakterites on teravust. Ivo Uukkivi mängib kergelt protestivaimust kantud kunstnikunatuuri.

Tiit Suka maine ja edasipüüdlik karakter on näidatud kriitilise varjundiga. Huvitava karakteri loob Mihkel Kabel, kelle mängitud optimistlik Mikihiko võidab Ichihiros pettunud Itsumi südame. Veel on selle intiimsemat sorti loo tegelaste hulgas Ichiro vend Masamichy, keda esitab päikselise poisina Margus Prangel. Ja kes toob tükki traagilisemaid noote. „Õitseng” võlub vaatajat oma laadiga. See, kuidas näitlejad laval on ja käituvad, on vaimustav. Tekib mingi elulise tõe hetk, vahenditus selle edasiandmisel. Näitlejad on oma töös väga minimalistlikud, kuid need allhoovused, mis rollidest kumavad, räägivad tegelastest väga palju. Lavastuse finaal toob lavale karaoke. Peategelased teevad esinemise, mis justkui selgitaks veel kord mängitud karakteri olemust. Lavastuse karaoke osa on väga meeleolukas. Ivo Uukkivi lauldud Virmaliste „Naer” toob meie rokkmuusika varaaidast välja ühe vana ja mõnusa loo, mis teatrilavastuse sees kaasa mängib. Seda tasub kuulda, nagu ka teisi lauldud viise. Üldse on lavastuse muusikaline partituur koostatud sisulisi väärtusi arvesse võttes ja aitab karakterite väljamängimisele kaasa kogu etenduse jooksul. Kahjuks ei oska lavastus õigel ajal punkti panna. Poolteist tundi ilma vaheajata oleks olnud väikese, aga sisuka armastusloo jaoks piisav. Mitme lõpuga finaal ajab segadusse ja lahjendab elamust.

Allikas: http://www.epl.ee/artikkel/594645