Newsletter

Stay informed on our latest news!

Kauge Balkani nelipühad (EPL)

21.05.2012

KAUGE BALKANI NELIPÜHAD
Andres Laasik

Eesti Draamateatris mängitakse lugu kusagilt kaugest Balkanist, mille on lavastanud Mladen Kiselov.

Bulgaariast pärit teatrimees on siinses teatris kui õnnistus: tema lavastustes hakkavad näitlejad huvitavatesse rollidesse kehastuma ja dramaatilisi lugusid etendama. Nii ka nüüd, laval tehakse kõva teatrit. Ainult et etendatav lugu on vales ajas ja vales kohas.
Ega tükil pole häda midagi peale selle, et ta on oma geograafilises mõõtmes väga pealiskaudne. Britt David Edgar on kirjutanud näitemängu "Nelipühad" ühest Balkani kirikust avastatud kunstileiust hea draamatundmise ja südamevaluga. Nii seda Draamateatri suurel laval ka etendatakse.
Lavastuse esimeses otsas käib elav kultuurilooline diskussioon krohvikihi alt leitud kunstiteose ümber, mis pretendeerib renessansi stardipaugu tähiseks. Ühel pool kohalik kunstiteadlane (Harriet Toompere) koos ameeriklasest kolleegiga (Ain Lutsepp) ja teisel Mait Malmsteni mängitud kunstigurmaan, kes teose üle käivasse vaidlusse meelitatakse. Nimelt soovib kirikut ja kunstiteost omale nii ortodoksi kiriku kui ka katoliku kiriku esindaja (Lembit Ulfsak ja Ivo Uukkivi). Õigusliku vaidlusega lugu ei lõpe, dramaturgia teeb ühel hetkel seiklusliku pöörde ja paiskab kirikusse veel mõned kodust ilmajäetud vihased inimesed.

Vaatemänguline, kuid...
Lavastus on mõjus ja vaatemänguline. Osatäitjad teevad huvitavad rollid ka siis, kui näitemängus on selleks materjali napilt. Aga kogu lugu on selline kauge. Ilma ajaloolise ja poliitilise tõeta, mis ei tähenda, et tõstatatud probleemid puuduksid.
Eestis viimasel ajal toimuv banaanivabariigistumine võiks ju aktualiseerida 1990. aastate Balkani maade poliitilised konfliktid. Kuid millegipärast laval toimuv äratundmist ei paku ning tegelased ja nende teod jäävad võõraks.
Näitemängus "Nelipühad" on veel sümbolite rida, kus kirik, taevasse minekust jutustav maal ja põgenikustaatuse inimesed omandavad tähendusi, mis hakkavad Draamateatri lavastuses lõpuks kõlama. Veidi õõnsavõitu, kuid siiski püstitades olulisi küsimusi inimese olemise kohta.
Draamateater tegi rohkete loovjõududega suure pingutuse, mis pole kindlasti täistabamuse mõõtu õnnestumine, kuid sugugi mitte ka täielik ebaõnnestumine.