Newsletter

Stay informed on our latest news!

Kerge armastus kerge kuulirahega (EPL)

03.10.2011

KERGE ARMASTUS KERGE KUULIRAHEGA
Andres Laasik

Nõukogude ajal oleks nüüd Ingo Normeti lavastatud Hemingway „Viies kolonn” tekitanud furoori.

Inimesed oleks etenduselt tulles üksteisele tähenduslikult silma vaadanud ja ütelnud: „Nägid!” Selline lavastus oleks pannud igavese põõna kommunistidele, kelle soositud Hispaania vabariiklased nüüd laval naerualusteks tehti.
Tõsi ta on, et stalinlik hullus ulatus Hispaania kodusõjani välja ja selle jäljed on Ernest Hemingway Madridis pommirahe all kirjutatud näitemängus reaalsete teemade näol täiesti olemas. Lavastuse rõhuasetused otsivad stalinismi kõikjal, eriti on neid Martin Veinmanni mängitud julgeolekuohvitseri sadistlikus kujus. Ka peategelane, Ameerika päritolu vabariiklaste poolel tegutsev luuremees Philip on esitatud väikest viisi pilavõtmes. Nii on see sündinud juba Raimo Passi rolli valides, sest Pass on suur näitleja väikseid inimesi mängima. Sestap ongi „Viies kolonn” Draamateatris deheroiseeritud peategelasega teos.
Pole mingi saladus, et „Viies kolonn” on Hemingway jaoks autobiograafiline ja seal leiavad kajastamist tema isiklikud kogemused Hispaania kodusõjas. Kirjanik polnud muidugi mingi kangelane, nagu Philip Rawlings seda näitemängus oli, kuid tal oli komme lasta ennast paista romantilises valguses. Mis teha, Hispaania vabaduse eest võitlevaid vabariiklasi ongi lääne kultuur romantiseerinud, on siis nende juures stalinlik kõrvalmaik või mitte. Ja Dorothy rollis võib näha Hemingway ei tea mitmendat naist Martha Gellhorni, kes oli sarnaselt näitemängu tegelaskujuga sõjakirjasaatja.

Boheemist sõjard
Raimo Pass mängib aga suurt sõjameest kui boheemlikku sehkendajat, keda elu kannab juhuslikult ühest kohast teise. Ajaloolises mõttes on hoopis täpsem Sulev Teppardi mängitud saksa päritolu internatsionaalse brigaadi võitleja Max, kelles on karmust ja veendumust.
Aga deheroiseeritud ei ole mitte üksi võitlus frankistidega. Merle Palmiste vastab, mängides Dorothyt samas võtmes, mis on Passi mängus. Tegemist on kerge armumisega, kus mõlemad peategelased pööravad tegevuse käigus uue lehe oma intiimsuhetes, mida lavastuse lõpus tehakse veel üks kord.
Huvitav küll, et Hemingway näitemäng kompab tegelikult üht olulist teemat, mis hilisematel sõja-aastatel eriti suureks kasvab. „Viies kolonn” jutustab kahe veidi boheemliku inimese armastusest sõjaraskuste kiuste, kus püütakse leida veidigi inimlikkust sõjakoledusi täis elust. Sellest räägib film „Casablanca” või siis Remarque’i „Triumfikaar”. Draamateatri „Viiendas kolonnis” pole aga ei tõsiselt võetavaid sõjakoledusi ega armastust. See on kui „Casablanca”, milles Humphrey Bogarti rolli mängib Jack Lemmon. Kes on hea näitleja, nagu Paaski seda on. Lavastuses on kõik üheskoos kokkuleplik Viies kolonn – sihitu ja alla käiv. Anitast (Marta Laan), kes on näitemängus niisamuti vabariiklaste poolel olev „seltsimees”, on aga lavastuses saanud tänavatüdruk, kel puuduvad moraalsed orientiirid.
„Viienda kolonni” kallal Ingo Normeti poolt toime pandud tõlgenduslik transformatsioon on väga huvitav, sellest ei puudu intellektuaalne iva ega teatud meisterlikkus. Seejuures ei tohiks jätta märkimata, et hariduslike funktsioonidega on selle lavastuse juures väga halvasti. Hispaania kodusõja kujutamine on ajalooliselt ebaadekvaatne. Ning veel üks, sedapuhku esindusteatri jaoks kohatu asi – näitlejate kõnekultuur on kohutav, lihtsalt pole kuulda, mida räägitakse. Parem oleks, kui noored inimesed seda lavastust ei näeks.

„Viies kolonn”
Teater: Eesti Draamateater
Autor: Ernest Hemingway
Lavastaja: Ingo Normet
Esietendus: 27. septembril 2011
Kunstnik: Liina Unt
Tõlkinud: Peeter Sauter
Osades: Raimo Pass, Merle Palmiste, Marta Laan, Maria Klenskaja, Martin Veinmann, Sulev Teppart, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Mari Lill, Tõnu Aav, Hendrik Toompere jr jr, Mihkel Kabel, Roland Laos.