Newsletter

Stay informed on our latest news!

Kolm kirja Ita Everile (PM)

01.04.2016

KOLM KIRJA ITA EVERILE
Heili Sibrits

Täna saab erakordne näitleja Ita Ever 85. aastaseks! Palusime teatriajaloolasel ja kriitikul Lilian Vellerannal, 2015. aasta naisnäitleja laureaadil Marika Vaarikul ning sel kevadel lavakunstikooli lõpetaval Christopher Rajaveerel teatrilegendi õnnitelda.

Postimees soovib Ita Everile kõike seda, mida tema on meile andnud: naeru, meeleliigutust ja igikestvaid elamusi. 

Marika Vaariku kiri Ita Everile
Kui ma mõtlen Teist, Ita Ever, kes Te saate täna 85, siis minul läheb kõhu alt õõnsaks. Tahan lihtsalt hüüda: milline naine, vapustav näitleja!
Ita Ever on eeskuju. Mitte ses mõttes, et tahaksin teda näitlejana jäljendada, vaid tema rollid, tema usk ja kirg on erinevate piltidena minu mälus, kusagil kuklas nad saadavad mind. Esimesed mälupildid ulatuvad 70ndatesse, kus istuti mustvalge teleka ette ja vaadati TEATRIT. Mul on meeles «Pühajärve» Izolda, pildid lavastusest «Mees, naine ja kontsert», «Kolm õde»… Reedeõhtune teatrietendus oli nädalalõpu üks oodatumaid asju. Loomulikult ka «Reklaamiklubi» doktor Baskin ja Ever. Minu, noore lapse jaoks oli siis näitleja kättesaamatu, ta oli nii kaugel kosmoses.
Kui ma teadlikumalt teatris käima hakkasin, siis jäi Ita Ever lavalt silma. Sest kellele ta ei jääks? Ita Ever on minu jaoks alati olnud etenduse garantii. Kui tema on laval, siis ongi juba tegemist sündmusega.
Ita Ever on erakordselt andekas näitleja, imetlusväärne on tema vitaalsus. Ita Ever on lahe punkar.
Skafander võib vananeda, kuid see ei tähenda seesmist vananemist. Kui ma Ita Everit vaatan, siis saan aru, et kõik, mis temas on alati olnud, on temas endiselt olemas.
Ita Ever on jätkuvalt võimas!
Ma imetlen Ita Everit, ja soovin vastupidamist, et temas olev usk mitte iialgi ei hääbuks.
Sügava kummarduse ja tänutundega
Marika Vaarik 

Christopher Rajaveere kiri Ita Everile
Lavakooli lõpetava noornäitlejana tahan Teid 85 aasta juubeli puhul südamest tänada.
Aga mitte niivõrd sellepärast, et Te olete väga hea näitleja.
Isegi mitte sellepärast, et Te olete suurepärane näitleja.
Ka mitte niivõrd Teie rollide eest. (Oma noore ea tõttu pole ma suuremat osa neist n-ö otsepildis näinudki.)
Ka mitte niivõrd sellepärast, et olete Eesti teatrile äraütlemata palju andnud.
Ka mitte sellepärast, et olete oma tööde kaudu mulle armsaks saanud.
Ja kindlasti ei taha ma Teid tänada pelgalt viisakusest.
Tahan Teid tänada selle eest, mille eest Teid usutavasti liialt sageli ei tänata. Kui üldse.
Selleks on usk teatrikunsti.

Lugupeetud Ita Ever. Minusugusele verinoorele näitlejale olete Teie silmanähtavaim tõestus näitleja loominguvõime täielisest avarusest. 
Te ei ole 63 aasta jooksul teatris loobuvalt heitunud tööga kaasnevatest pingetest, Te ei ole alla vandunud röökivale lavastajate põuale, Te pole otsustanud rahulikuma pensionipõlve kasuks ning Te ei ilmuta ühelgi viisil mandumise märke, kaugel sellest. Vabandage väga, aga andekaid on siin-seal teisigi nähtud. Anne ei saa olla põhjuseks, miks Te olete suutnud näitlejaametit sellise sära ja jätkusuutlikkusega pidada. Teis on midagi ekstra võimsat! Ning see, et see Teie puhul lausa loomulik näib, ainult tõestab seda.
Ei külm vesi, trots ületada loomuomast laiskust, naljalembus, hoolitsev koduteater, eesti rahva austus, rahuolukord riigis ega palk saa olla see, mis Teid täna teatri juures hoiab. Mina usun, et selleks on usk oma talenti ja armastus oma professiooni vastu. Te usute teatrikunsti. Ma näen seda Teie eluloost ja tajun seda teatrisaalis. 
Ja Te teete seda sellisel määral, mis on minu silmis ülimat austust väärt.
Muide, mina ise, ma üldse ei kahtle teatrikunstis. Karvavõrdki. Aga Teie isik on sellele vaatamata meeliköitvaks viirustõrjeks igasuguste väljamõeldavate kahtluste osas. Ja mitte ainult.
Väga tugeva ja samal ajal mitmekülgse koomilise talendiga näitlejad on haruldased. Teis näen meeldivat tõestust ka sellele, et ülitugev koomikuanne ei too endaga kaasa nõrgemat traagikataju. Saab olla ka nii, et on uhkelt nii üht kui ka teist, ja lisaks kõigele veel kestvalt. Vägev!
Ja lõpetuseks. 
Ka mina armastan krutskeid. Ning kingin Teile ühe:
Üks maja seisab keset Südalinna – 
ei kaitse Ita teda, vaid kultuur!
Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna.
Ning Ita tema sees on kordumatult suur.

Austatud kolleeg
Soovin Teile juubeli puhul palju-palju õnne ja tervist!
Elagu Teie ja teatrikunst!
Noornäitleja Christopher Rajaveer

Teatriajaoolase ja kriitiku Lilian Velleranna kiri Ita Everile
Kirjutada juubelitervitus Ita Everile. See tähendab vanale ekskriitikule meeldivat sundi meenutada midagi niisama magusat kui noorpõlv.
Viiekümnendate sündmus on GITIS-laste tulek. Noored, omavanused. Ever on juba olemas särtsaka piigana.
Kuuekümnendate sündmus: Everi Kattrin, «Ema Courage’i» väike habras kahvatu näoga tüdruk, kes hoiatab linna vaenlase eest meeleheitliku trummipõrinaga. See on lubakiri suurde dramaturgiasse.
Ja siis, ligi kümme aastat hiljem, pärast Karinit, Margaretat ja Koidulat, ütleb Voldemar Panso kooliõele «Ivanovi» Sarra puhul: «Kuule, sa oled näitlejaks saanud!»
Seitsmekümnendate esimesel poolel teeb Ever  Voldemar Panso, Panso õpetaja Maria Knebeli, Adolf Šapiro, Grigori Kromanovi ja Mikk Mikiveri lavastustes üle poole tosina meistritöö, sealhulgas «Tants aurukatla ümber» Miili, «Kolme õe» Maša ja minu kõige armsam, leebelt tragigroteskne missis Hitchcock Mikiveri lavastatud «Seersant Musgrave’i tantsus». Neis rollides särab Everi värvigamma traagilisest koomiliseni, eepilisest poeetiliseni. Ampluaa on piiritu, nagu tänini. Learist koomuskini. Seitsmekümnendatest peale võetakse Everi iga etteastet sündmusena, aga kaheksakümnendatel eriti tema Annat, lihtsat, sooja talunaist, kes oma lapsed pagulusse saadab. See on tegelane  Eesti mõttele uue vabama hingamise toonud lavastuses «Pilvede värvid».
Siis tulevad uued ajad, uued teatrid. Ever on endiselt särav, soe ja eluehtne, valmis igaks töötavaks trikiks.
Suur näitleja on ligitõmbav suurtele lavastajatele. Rääkides Pansost, räägiks Ever nagu iseendast. «Panso võlus mind oma erandlikkusega, oma naeru ja lihtsa olekuga. Meeldis tema avatus ja poolhullus, ja see, et ta nii andekas on. Mis mind veel võlus, oli see, et ta oli nagu suur laps. Mulle meeldis, kuidas ta jälgis inimesi, ja see, et ta lavastuses kõik täpselt paika pani ja kuidas räägitud teksti jälgides parandas: «Seal ei ole «jaa», seal on «ning».»
Ever ei ole lavastajaga vaidleja või vasturääkija, nagu oli Panso lavastuste eelmine primadonna Linda Rummo. Aga et Everil on karakterit vastu hakata, sellest kõneleb üks tema enda räägitud lugu. Suri Draamateatri kauaaegne teatrile pühendunud lavastusala juhataja Rein Kappet. «Aurukatel» oli esietendumas ja Panso ei lubanud näitlejaid peiedele või matustele. Kummale, Ever ei mäleta. «Läksin puhvetisse ja võtsin nimme, protestiks nina viltu. Lasksin peksumasina peale selili, käed laiali, ja rääkisin pehme keelega. Panso ei öelnud mulle ühtegi sõna.»
Iseenesestmõistetav avatus, ettevaatamatus, elusus – see on Ita Ever. Elus Ever teatrit ei tee, aga elu ja teater võivad vahel segamini minna. Veršinini kõrval olevat Everi Maša ka miskitmoodi Mikiverisse armunud olnud. «Meest, naist ja kontserti» mängides olid nad Eino Baskiniga äsja lahutanud. Varjatud mäng alltekstidega lisas mängumõnu. Muidugi ka vaatamise mõnu.
Mälestuste ring saab täis. Keskkooli ajal imetlesin üht punase peaga 4. keskkooli tüdrukut, kes meie koolis mingil puhul luulet luges ja pärast Moskvasse õppima läks. Nüüd õnnitlen ja tänan südamest Ita Everit vabastava ja ülendava kunsti eest, mis üle poole sajandi meie teatrielu toitnud on.
Ja päris omas asjas. Ever on üks neid näitlejaid, kellega kriitikulgi on alati meeldiv kohtuda. Ka eluteatris.
Lilian Vellerand

Postimees, 01.04.2016