Newsletter

Stay informed on our latest news!

Korralikud kodanikud kukuvad inimviha rappa (EPL)

29.11.2012

KORRALIKUD KODANIKUD KUKUVAD INIMVIHA RAPPA
 Andres Laasik

Draamateatri „Hävituse ingel” näitab, kuidas poliitkorrektse asjade klaarimise taga on palju varjatut.

Yasmina Reza näitemäng „Hävituse ingel” pakub tänuväärset materjali tippvormis Mait Malmstenile ja Ivo Uukkivile, keda toetavad nende lava-abielunaisi mängivad Harriet Toompere ja Liisa Pulk.
Näitemäng pole pelgalt hea teatritundlik teos, tegemist on ühiskondlikult erksa komöödiaga, kus läbi naeru ja pisarate tulevad ilmsiks moodsa ühiskonna vastuolud, mida silmakirjalikkuse loor sagedasti peidab. Ärksas lavastuses, kus näitlejad tegelaste suhterägastikus vabalt liiguvad, on teatud arenguruumi, sest puändikad stseenid saavad viimase lihvi koos publikuga, nagu komöödiažanri puhul kombeks. Kindlasti võib veel tulla esietendusest paremaidki etendusi, aga ka esietendus ei valmistanud publikule kaugeltki pettumust. Laval olnud nelja näitleja austajatel on igal juhul põhjust sammud Draamateatri väikesesse saali seada.
„Hävituse ingel” on selles mõttes hull tükk, et ähvardab tegevuslõnga katkestada kohe etenduse esimeses otsas. Lapsevanemad arutavad toimunud koolivägivalla juhtumit poliitiliselt korrektsel viisil, kus asjad väga kiiresti selgeks saavad ja mingit draamat justkui polekski.
11-aastase Ferdinandi vanemad (mängivad Malmsten ja Toompere) peaks justkui kohe-kohe lahkuma samavana Bruno vanemate (Uukkivi ja Pulk) juurest, sest loos, kus Ferdinand kaikaga Bruno esihambad segi lõi, on ju kõik selge. Ja ometi venib äraminek lõputult, sest midagi on ikkagi veel klaarida.
Seda äraminemise stseeni väljavenitamist mängitakse veidi kohmakalt, selle tegevuse psühholoogiline tõepära ei tule päriselt välja. Küll aga hakkab lavastuses tööle asja sisu, et poliitkorrektse asjade klaarimise taga on ikkagi midagi veel ja seda pole sugugi vähe.

Lõputu äraminek
Malmsten mängib suurepäraselt välja tekstimontaažid, kus koolivägivalla arutelu lõikavad läbi tema mobiiltelefonikõned, kus jutt käib ärist, mis pole eetilistest probleemidest vaba. Malmsteni mängitud Alaini kohta võiks öelda kapitalistlik tõbras ja sellised piirjooned Malmsten ka välja mängib, andes samal ajal tegelaskujule ka argipäevase inimlikkuse ja isikliku vaimukuse sära. Inimesekäsitluse poolest on lavastus terav, kuid sugugi mitte must-valge.
See on lavastus inimvihast, mis on peidus valge steriilse korteri korralikkuse ja heaolu varjus. Otsapidi räägib lavastus ka hedonismist, kuhu ka delikaatne suhtlus sundimatult suubub. Oluline tükk jõudis pealinna pärast Eesti esmalavastust Kuressaares ega lase väärt näitlejatel jõude seista.