Newsletter

Stay informed on our latest news!

Kõva kohvikusuhtlemine otsib inimesearmastust (EPL)

KÕVA KOHVIKUSUHTLEMINE OTSIB INIMESEARMASTUST
Andres Laasik

Uus algupärane ja tavatu näitemäng „Kuni inglid sekkuvad“ pakub palju sõnu ja väikest helget inimlikku sõnumit.

Draamateatri suurel laval laiub võõrastemaja fuajeekohvik, kus toimub seltsielu. Vahel tormiline ja vahel vinduv, kuid ilmselgelt eesmärgipäratu ja ka vähetulemuslik. Uku Uusbergi uus näitemäng „Kuni inglid sekkuvad“ kirjeldab inimesi, kes räägivad kohutavalt palju. See on lausa tähelepanuväärne, kuidas autor on osanud kokku kirjutada pikad dialoogid, kus on tegelikult haruldaselt vähe informatsiooni. Vähe on märke tegelaste tegudest ja taotlustest, fakte. Seejuures on need sisuvaesed dialoogid omal moel meisterlikud, neis on olemas tubli annus elutõde, vaataja pannakse uskuma, et selline ongi inimeste suhtlemine.

Draamateos nimega „Kuni inglid sekkuvad“ allub kehvasti tavalisele draama analüüsile, sest läbiva draamakonfliktiga on siin kehvad lood, kui püüda seda seostada konkreetsete tegelaskujudega. Mingi läbiv tegevusliin on kahel külalistemaja uuel kundel Aleksandril (Märt Avandi) ja ta kohale toonud taksojuhil, keda kehastab Kristo Viiding.

Aleksandri puhul on nähtav mingi salaplaan, mida ta selle seltskonna vastu haub. Tüki jooksul tulebki välja, et Aleksander on Peep Vainu tüüpi optimist, kes pakub inimestele oma teeneid sellest optimismist osasaamiseks. Külalistemaja juhataja Paul (Tiit Sukk) on hingehädas, mis on seotud emaga, kes elab sealsamas. Kirjanik Väinol (Tõnu Oja) on tükki läbivalt ilmnev mure, et ta proua, kogu selle krempli omanik Anne (Laine Mägi) on läinud võimuka diplomeeritud klouni Harri (Martin Veinmann) juurde. Ka ilmneb läbivalt koomiline konflikt seoses Väino mainega. Ongi kogu vähe muutuv tegevus lavastuses, mis kestab kolm tundi ja veidi rohkemgi.

Väljapaistvad rollid

Väga raskesti on kedagi määratleda peategelasena. Äkki on see Paul, kelle hingehädad läbivad lavastuse tegevuses teatud arengu? „Kuni inglid sekkuvad“ on pigem teos, kus kõiki tegelasi ühendab sõnalise enesekehtestamise tung ja siin on olemas omad väljapaistvad rollisaavutused, esmajoones Martin Veinmanni mängitud Harri ja Mihkel Kabeli Ahto. Mehed, kes tunnetavad oma võimu, kes oskavad ja tahavad olla tähelepanu keskmes ning on rohkem kui teised võimetud kedagi kuulma ja ära kuulama.

Harri ja Ahto on nii värvikad, et küünivad oma satiirilise sõnumiga väga heade rollisoorituste hulka vähemalt Draamateatri raamides. Need näitlejatööd on hoogsad ja nüansirikkad, esile tõusevad inimlik edevus, võimuiha ja muudki pahed. Ent hoolimata oma eredusest jäävad ka Harri ja Ahto kõrvaltegelasteks.

Näitemäng ja selle lavastus on oma teostuses väga järjekindlad – kui laval hakkab midagi tekkima, mis võiks vaatajat kas siis pluss- või miinusmärgiga tõsisemalt haarata, tuleb see teatraalne element kohe katki jätta ja millegi uuega peale hakata. Uus tühine jututeema, mittemõistmine ja jälle teema lõpp. Lavastuses on kõvasti vaeva nähtud, et hämaratest fragmentidest ei kasvaks midagi selgeks looks. Omal kombel on selles teatud äärmuslikkust.

Olemas on ka muusikaline sõnum, mis seisneb põhiliselt Rahmaninovi klaverimuusikat esitava Jaan Kapi ja puhkpillikvinteti ülesastumiste vaheldumises. Tegemist on vahetu muusikaelamusega, mis ilmselgelt mõjutab teatraalset õhkkonda laval. Kuid seos dramaturgiaga on segane, sest ka dramaturgiaga pole selle tavatähenduses lood eriti selged. Ilmselgelt ei klapi realistlik looduskividest kujundus tüki idealistliku vaimuga.

„Kuni inglid sekkuvad“ on kui üks tohutult pikaks venitatud happening inimeste osavõtlikkuse teemal. Ta räägib valmidusest ligimest mõista ja toob esile kurvastava asjaolu, et sellega ei pruugi inimühiskonnas sugugi kõik korras olla. Sõnum on hõredavõitu, aga see-eest hästi helge. „Inimesed, armastage üksteist,“ näib ütlevat noorepoolne autor-lavastaja publikule ja raske on sellise seisukohavõtu vastu vaielda.