Newsletter

Stay informed on our latest news!

Kui Oskar Luts alles noor veel oli... (PM)

13.11.2012

KUI OSKAR LUTS ALLES NOOR VEEL OLI...
Pille-Riin Purje

„KEVADEST“ 100. Uku Uusbergi südamlikule naivismile rajatud lavastus muudab „Kevadise Lutsu“ koduselt hingelähedaseks.

Andrus Kivirähk kirjutas oma näidendi „Kevadine Luts“ žanriks „pildikesed kahes vaatuses“ – see tähistab Lutsu-truudust, on ju 100 aastat tagasi ilmunud „Kevade“ pildikesed koolipõlvest. Kivirähk on komponeerinud lavateksti hajusa, nostalgilise kollaažina Oskar Lutsu teostest, eelkõige mälestustest. Lutsu loomelaadi respekteerimises peitub nii näidendi võlu kui nõrkus: „suvalisi pildikesi“ lutsukividena mälujärve pillutades ei kanna Kivirähk hoolt lavateksti dramaatilise pingestatuse eest, vaid seirab mõtliku melanhooliaga lutsu jälge vees.
Uku Uusbergi südamlikule naivismile rajatud lavastus muudab „Kevadise Lutsu“ koduselt hingelähedaseks, ehkki näidendi puudusi päriselt ei ületa. Esimene vaatus, kus teljeks Oskari lapsepõlv, on köitvam ja terviklikum, teatriõhtu teine pool hakkaks nagu tasahaaval maha käima. Mis ka loogiline: kui alatihti näib memuaarides lapseiga see tüütuim osa, millest tahaks end rutem välja lugeda, siis Lutsul on just lapse- ja koolipõlve mälestused erksad ja tundlikud.

Fantaasiaküllane ja soe
Nii muutub ka „Kevadine Luts“ nimitegelase vanemaks saades lõdvemaks ja lohisevamaks: justkui Lutsu „Kevadele“ järgnevad osad, mis kirjanduslikult üha kahvatusid. Samas näeb laval ka venima kippuvais kõrtsistseenides muhedaid pisitegevusi.
Lavastuslaadilt meenutab „Kevadine Luts“ Karusoo tõlgendust Kivirähki komöödiast „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...“, ent Uusbergi lavastus on soojem, fantaasiaküllaseni. Luts kui nähtus, eriti aga vaimukad lavastuslikud viited „Kevade“ prototüüpidele ja situatsioonidele, pakuvad äratundmisrõõmu. Saab südamest naerda ja liigutuspisara poetada.
Kujutlusvõimet hoiab virgena Pille Jänese suure lava tühjust usaldav stsenograafia; oluline osa õhustikus on helide ruumil, kus muusikast tähtsamad muud ehedad ja saladuslikud häälitsused.
Näitlejate ansambel ümber Lutsu mängib hooliva lustiga, siin-seal aimub „vana kooli“ teatriviirastusi, kostaksid kui kunagiste „Tagahoovide“ meistrite intonatsioonid. Toredaid mänguleide näeb rohkesti. Näiteks antvärgid Aruskid, poeg ja isa – Hendrik Toompere jr jr ja Raimo Pass annavad värvika panuse Kiirte retseptsiooni, pealekauba osatab Toompere Peeter Aruskina teravmeelselt teemat „talendid välismaale“! Kõneka arengukaare läbib Pääru Oja end vaestemajast välja murdnud Silbe osas – hõllanduslikuna paelub Tõnu Oja kargutants Silbe isana.

Head rollid
Lihtsalt ja loomulikult vahendab Kristo Viiding Oskari väikevenna Arno hella üürikest elu. Varrukast puistavad vallatuid etüüde rollist rolli kulgevad Tiit Sukk ja Taavi Tepienkov. Hilje Murel mängib eriilmelisteks koduse ema ja õnne igatsenud halastajaõe Auguste. Elatud elu sleppi aimub Mari Lille vanatädi rollist – ligilähedast „oh, olid ajad...“ fluidumit õhkub Teplenkovi Nipernaadi hingega Jakobsonist.
Iseäranis peene ja hapra distantsiga viibib Indrek Sammul Oskari isa rollis. Ses hää südamega mehikeses on varjul seletamatu nukrus ja imelik kohanematus argipäevaga: ei jää kahtlust, kellelt on Oskar pärinud oma vaatlusvõime, unistava loomuse ja, paraku, ka napsilembuse. Sammuli teine vahva tegelaskuju, prohvet-paharet Loll-Mart, kannab endas ilmasõdade eelaimusi.
Aga Luts ise?! Nimiroll on ses näitemängus vähemasti sama keeruline kui Vargamäe Indreku vaatlejaosa. Ja sama nõudlik proovikivi. Lutsu roll vajaks selgemat lavastusjoonist, nii sisus kui vormis. Roland Laos on veenev lapseohtu Lutsuna: siira, vaistliku, kaitsekihita eluvaatlejana.
Ka Tali lürismi ja Tootsi vembukuse tasakaal on Oskaris klaarim poisieas. Vajaka jääb aga ümberlülitumiste täpsusest Lutsu erinevates eluigades, Laose tegelaskuju veidi kummastatud plastika kuigivõrd ei teisene: viitab liikumisjoonis Lutsu nimele, kala liuglemisele vees? Säilib sümpaatne lapsemeelsus ja unelev passiivsus, avardada annaks kirjaniku läbinägelikkust enda ja ligimeste saatuse suhtes.
„Kevadine Luts“ on meie oma lugu. Helge ja kodune, koturnideta austusavaldus meie Oskar Lutsule, eesti keelele ja meelele. Teksti sisse on Kivirähk sokutanud sõbraliku meeldetuletuse, et me lühikene elu võiks olla hoopis lihtsam, loomulikum, looduslikuni. Kevadisem.