Newsletter

Stay informed on our latest news!

Kuidas elada nii, et pärast ei kahetseks? (EE)

22.03.2012

KUIDAS ELADA NII, ET PÄRAST EI KAHETSEKS?
Margit Tõnson 

Kui veel mõni aeg tagasi tegeleti teatrilavadel massiivselt teatri kui olemise viisi mõtestamisega, siis nüüd on pead tõstmas eneseabi-dramaturgia, leiab Margit Tõnson.

Draamateatri “Naine minevikust” (lavastaja Ingomar Vihmar) sobib selle mõttega eelkõige tänu tõigale, et lavastus sündis ekstaatilise sünnituse tehnikate kaasabil, kuid Roland Schimmelpfennigi näidendisse võib hea tahtmise korral ka elu-õpetust sisse lugeda. Sündmusi käivitavaks jõuks on ju näitemängus tõetera, et ära kunagi anna katteta lubadusi stiilis “armastan sind igavesti”, sest sa ei suuda neid pidada. Ajas ühtepuhku minutite ja tundide kaupa edasi-tagasi liikuv ning sellega näitlejaile variatiivsust pakkuv lugu abielupaarist (Harriet Toompere ja Tiit Sukk), kelle uksele ilmub naine, kes kunagisest lubadusest kinni pidamist nõuab, on struktuurilt keeruline, kuid siiski lihtsasti hoomatav. Võõritust tekitab hoopis Vihmari eesmärk panna näitleja laval samal ajal ka end kõrvalt vaatama ja enese üle muigama. Ja see on koht, kus vaataja tunneb end pigem mängust välja jäetuna. Et OK, ma saan aru, et teil on seal mingi asi ajada, aga mis te minust tahate. Mis on minu roll?

Vihmari esimene katsetus tuua teadlikult eneseotsingud mitte ainult lavale, vaid ka lavastusprotsessi, oli möödunud aastal lavale jõudnud “Õitseng” (autor Martin Algus). Ka siis oli prooviperioodis lavastaja assistendina näitlejaid suunamas hingamisterapeut ja joogaõpetaja Svea Sööt. Kavalehelt võime lugeda, millistest hirmudest näitlejad “Naise minevikust” proovide käigus vabanesid, lavastuse enda traagiline finaal päriselt seda hirmudele otsa vaatamise ja vabaks laskmise praktikat ei toeta, sest naine minevikust (Kleer Maibaum) on valinud strateegia “kõik või mitte midagi”.

Igaühel on minevikus mõni koletis, kelle ees ta ukse pikemalt mõtlemata kinni lööks, aga kui lavastusprotsessis tegeleti nende koletiste tuppakutsumisega, siis Schimmelpfennigi tekst näitab, et sellest ei sünni midagi head. See, et Vihmar viibib ise muusikat valides iga ekstaatilise etenduse juures näitlejaid toetamas, on mulle vaatajana samuti ikka veel harjumatu.

Paavo Piigi “Keti lõpp” Priit Võigemasti lavastuses on palju lahtisem, mõlemale poole avatum. Juba avamäng, võrratu heli ja valguse ja pallimere sümfoonia, eelhäälestab vaataja sel moel, et ei Veiko Tubina esitatud luulekarje ega ka esimesed kiirtoidurestorani külastajad (Elisabet Tamm ja Andero Ermel), kes üksteise peale aina röögivad, ei suuda seda häälestust tappa. Ja karjumistest edasi läheb lavastus aina ülesmäge. Piigi loodud tüübid, kes ühes äärelinna restoranis mõneks hetkeks kohtuvad, on tõelised maailmakodanikud, see nn kollektiivne hullus, mis neid on tabanud, ei ole mingi Eesti eripära. Näidend tuleks kindlasti tõlkida inglise keelde ja seda tuleks maailmas levitada.

Inimesed seal kiirtoidukohas on kurjad, sest elu ei vasta nende ootustele. Andeks ei suudeta anda ei endale ega teistele. Viha aina kasvab. Masendus süveneb. Kuni ruumi astub keegi, kes ei oota midagi.

Priit Võigemast “OPi” saate intervjuus küll pisut muretses, et soojuse lavale toomisega jääb alati see risk, et sind hakatakse pidama naiivseks või n-ö uus-siiraks. Ma ütleksin vastu, et näruse tegelikkuse kujutamine näruse tegelikkusena ei ole teab mis keeruline. Palju keerulisem on Võigemasti teadlik valik näha meeleheite piirile viidud inimestes sellegipoolest ilusat ja head, ja see on näitemängu alguses kõlanud Kaur Riismaa luuletusele vastupidine otsus.

Uus-siiraks peetava ülestunnistusega tuleb kapist välja ka Urmas Lennuk, selgitades ajakirjanikule “Tappa laulurästast” dramatiseerimise ja lavastamise eesmärke: “Lavastus võiks tekitada tunde, et inimesed on ilusad ja head. See ongi see teema, mille pärast me selle lavastuse oleme ette võtnud. Kui ka kaks-kolm inimest sellest muutub paremaks, siis on see jumala õnnistus.” Ja jätkab: “No ma ei usu, et mingid paadunud retsidivistid tulevad seda vaatama ja kohe pöörduvad paremuse teele, aga kui nad tahavad, siis see võimalus neil on.”

Minule piisab täiesti teadmisest, et Lennuk ise seda klassikateksti lavastades paremaks inimeseks muutus. Teater ei paranda maailma. Maailma ei saagi niimoodi, ühepoolselt parandada. Küll aga saavad inimesed ennast parandada ning teistele oma paremaks muutumisega eeskuju anda. Ei mingit müstikat ega hingepiinu. Aga mis saaks teatrist ilma müstika ja hingepiinadeta?

Igal juhul on etenduse “Tappa laulurästast” kujul tegemist toreda tükiga, mida võiks minna vaatama koos lastega. Või teistpidi, lapsed võiksid oma vanemad kaasa võtta. Et siis koduteel rääkida mõistetest nagu väärikus, õiglus, enda ees ausaks jäämine, vastutus jne. Ehk on tõepoolest, omaenese parema vaimutervise nimel, mõistlik uskuda, et inimesed on ilusad ja head, selle asemel et kogu aeg valvel olla ja halvimat peljata. Võib-olla see ongi kahetsustevaba elu retsept?