Newsletter

Stay informed on our latest news!

Las ma olen nüüd elus/ Sirp

23.04.2010

Lauri Lagle lavastus „Kas ma olen nüüd elus” on enneaegne laps, kuid nurisünnitusest on asi kaugel.

Eesti Draamateatri „Kas ma olen nüüd elus”, autor Siim Nurklik, lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Liisi Eelmaa. Mängivad Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Kristo Viiding. Esietendus 11. IV Eesti Draamateatri väikses saalis.

Lauri Lagle kolmas lavastus „Kas ma olen nüüd elus” on enneaegne laps – nurisünnitusest on asi küll kaugel, aga mõne lisanädala proovidega oleks tulemus saanud palju veenvam. Lootuses, et töö lavastusega jätkub, ei hakka habrast maimukest vintsutama ning keskendun iseloomujoontele, mis krimpsus naha alt praegugi näha. Järgmisel korral eeldan täie tervise juures last. Kõrvutades seniseid Lagle lavastusi ehk „Portselansuitsu” (2007), „Sinul on meretäis hirmu” (2009) ja „Kas ma olen nüüd elus” (2010), joonistub välja rida teemasid, mis lavastajale olulised. Esiteks tekst. „Portselansuits” oli Jim Ashilevi näidendile üsna truu ning jättis kohati tunde, et saaks ka vähemate sõnadega. Lavastusega „Sinul on meretäis hirmu” püüdis ta end lahti rebida Mikael Niemi romaanist, kuid tulemus jäi algteose dramatiseeringu ja uudisnäidendi vahele ebalevalt pendeldama. Sõnadeta osa oli teises lavastuses juba märgatavalt suurem.

Omareeglitega lavareaalsus

Siim Nurkliku remarkidest, tegelasnimedest ja läbivast loost vabastatud Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel teise auhinna pälvinud „Kas ma olen nüüd elus” oli seega Lagle ootuspärane valik. Nurkliku näidendi tekstitruu lavastuse nõrkused ilmnesid Polygonteatri noortestuudio variandis, mille lavastas Tamur Tohver: pealkirjadest, käibetõdedest, nooruslikest mässumanifestidest ja mängudest koosnev tekst lavastuse kroonijuveelina väsitas ära, mõjus naiivsena ega kutsunud kaasa mõtlema. Seega, ei täitnud oma eesmärki. Järelikult oli Nurkliku näidendile vaja lavastajat, kes lisaks tekstifragmente koondava raamloo ning suhtuks kirjapandusse ratsionaalse juhi kärpimisja reorganiseerimisjulgusega. Seda on Lagle lavastades teinudki, rõhutades nii näidendi potentsiaali olla lõuendiks väga paljudele lavastustele.

Näidendi seesugune potentsiaal on ühtlasi selle lavaversioonide nõrkus, sest teksti lugenuil võib olla väga konkreetne ettekujutus, kuidas see laval välja näeb – mõttes illustreerimata on näidendit peaaegu võimatu lugeda –, ja nii on mõne teise tõlgendusele raske eluõigust lubada. Mis seal salata, esimeste stseenide ajal tundsin minagi, et olen Nurkliku näidendist väsinud, kuid laval toimuv ehitas vaikselt tekstile aina uusi kihte peale ning väsimus ununes. Eelöeldu ei tähenda, et Lagle oleks Nurkliku teksti täielikult pea peale pööranud ning suure osa minema visanud – otse vastupidi, muudatused kirjapandus on üsna väikesed, kuid kasvavad tähenduses tänu lavastaja poolt näidendile juurdepandule. Siit jõuangi Lagle lavastuste teise teemani: omareeglitega lavareaalsus. „Portselansuits” oli näitleja haridusega lavastaja debüüdi puhul ootuspäraselt intiimne, tinglik ja näitlejakeskne, tekitades pisut hirmugi, kas Laglel ikka õnnestub tervikuni jõuda ka Draamateatri suurel laval. Enamjaolt on õnnestunud. Eriti „Sinul on meretäis hirmu” alguses oli lava tegevust, helisid ja valgust täis ning kuskil seal oli ka tekst – kui üks paljudest tähistajatest, mille iga sõna eristamine sugugi oluline pole.

Tasapisi võitles tekst oma keskse koha siiski tagasi ning lava ei tootnud enam nii palju tähendusi, sest lugu nõudis tähelepanu endale. Sellegipoolest on kõigi kolme lavastuse puhul oluline Lagle mõttekaaslus kunstnikuga – kahe esimese puhul Laura Kõiv, nüüd Liisi Eelmaa. Lagle lavareaalsused ongi seni tõukunud kesksest kujundist: allalastav, pisikest sisehoovi varjav sein „Portselansuitsus”, läbipaistvad elamiskuubikud rõhutavvalgel suurlaval lavastuses „Sinul on meretäis hirmu” ning väljamõeldud osaühingu kontor „Kas ma olen nüüd elus” lavaversioonis. Lisaks lavaruumi ehitamisele kujundatakse sellega tervet lavastust, mõjutades, piirates ja avardades misanstseene ning rollegi. Nii peaks lavakujunduse puhul alati olema, aga on harva. „Kas ma olen nüüd elus” lavakujundus on olmelisem kui teistel ning see esmapilgul vähene tinglikkuse ja kunstlikkuse määr toob endaga ohu, et publik hakkab lavastuse üldistuspüüet alla kiskuma, vastandudes kuivale kontorimaailmale. Draamateatri põhipublikuga arvestades on tegevuskujundi valik ehk siiski kindla peale minek, teistelt eeldab see tahet olme metafooriks ümber mõelda: laval pole mitte kontor, vaid inimeste poolt regulaarselt külastatav kindla etiketiga (töö)ruum. Sama hästi võiks see olla jõusaal, juuksurisalong või perearsti ooteruum ning tegelikult on enam kui tõenäoline, et lavastuse tegelased korraldavad oma vaikse mässu muudel öödel just seal.

Lagle rõhutab niisiis Nurkliku ideed uue põlvkonna revolutsionääridest, kes ei tunne mingit vajadust pärast akti kordasaatmist vastutust enda peale võtta, ammugi siis plakatitega tänavale tormata (neid näeb Roy Strideri – Andres Noormetsa „Mässajates” Endlas). Nende mäss on nähtav vaid mässajaile endile, kuid mõjutab seeläbi seda laiemat elanikkonda: üleöö otsa lõppenud koopiapaber või valesse sahtlisse peidetud auguraud mitte ainult ei aeglusta rutiini, vaid võivad viia (majandus)katastroofidenigi, kui oluline aruanne õigel ajal sihtkohta ei jõua või arhiivist mõni köitmata dokument kaduma läheb. Liblika tiivalöögi efekt. Tuleb samas tõdeda, et just mässurežii – valesse kohta jäetud esemed jms – vajab Lagle lavastuses veel timmimist. Esietendusel mõjus laval toimuv otsese mässuna vaid tegelaste lavaleilmumisel taskulampide välkudes ja maskides ning nende kiirel lahkumisel, kui koristajaruumis süttinud tuli uue päeva algusest märku andis. Vahepealne kaose tekitamine oli küll läbiv, kuid vajanuks kindlamat selgroogu aktsentide näol, et lavastaja enda valitud raamlugu jutustatud saaks. Ebaühtlust oli rekvisiitidele tähenduste andmiselgi: kui ahvi esmane reaktsioon punastele kingadele on paanika, peaks vähemalt mälestus sellest näiteks hetkelise usaldamatuse näol ka järgmistel kokkupuudetel publikuni jõudma. Loodetavasti töö jätkub.

Igavleva põlvkonna mäss

Tõesti, tööta ei saa, kuigi Lagle suhtumine ütlusesse, et töö tegi ahvist inimese, on muigavalt üleolev. Ahv (Kristo Viiding) on küll laval, kuid hetkel, mil temast on justkui inimene saamas, või õigemini mil ta teeb selle kuuldavaks, otsustab ta tüütu töötegemise etapi täielikult vahele jätta ning kohe puhkama hakata. Küünilisemat suhtumist heaoluühiskonda ja demokraatiasse – mõlema poole püüdleb ju Eestigi – on raske ette kujutada: kui ikka keegi otsustab mitte tööd teha ja lesida kuskil hea kliima ja madala elatustasemega palmisaarel, siis ei jää riigil muud üle, kui teda kuidagi elus hoida, sest kriteeriume on vaja täita ning statistika on karistus. Sellist mässu on väga raske õigustada, sest see ei paku alternatiivi, riskides vaid valitseva korra lõhkumisega. Aga miks peabki kõigel alati põhjus olema? Miks mitte kujundada oma rahulolematuse demonstratsioonist kunstiteos ning leppida kaose kui lõpptulemusega – suurest paugust me ju alguse saime? Pealegi ei leiutata tõenäoliselt kunagi arvutit, mis aeg-ajalt nii kokku ei jookseks, et ainus, mida su arvutimees sulle soovitada oskab, on „Tee restart!”.

See on intelligentse ja igavleva põlvkonna mäss. Irdi kuulus „Tuju, tempo ja diktsioon!” on vananenud, sest nüüdiskangelased on sageli tujutud; ainus võimalus elutrillist puhkamiseks on saavutusteni jõudmise aeglustamine ning nende vestlused koosnevad korduvatest õpikudialoogidest, mida saab pidada kõiki sõnu välja hääldamatagi. Just igavus on tunne, millega etenduskunstides mängitakse viimastel aastatel üha jõulisemalt, et näha, kui kaugele saab minna.

Viivitatud lavamaailm

Kui „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” alguse heliinstallatsioon tehti etenduste käigus märksa lühemaks, tulles nii vastu vaatajale, kes ei suutnud võtta endale aega, et olme peast pühkida ning ootused nullida, siis Lagle lavastuste intensiivne algus on vajalik vaid selleks, et edaspidi läbivalt viivitada. Stseenide tempo on olmeline, kuid mõjub püünel aeglustatuna (päriselu ei saa ju ometi nii aeglane olla!), mistõttu tuleb vaatajal pidevalt igavuse peletamisega tegeleda. Kui aga loobuda ettekujutusest, et lava peab kogu aeg nähtavat kunstitegemist täis olema, avaneb Lagle lavastuste olmetempo tagant üleskutse kaasa mõelda: muidugi oleme me kõik kuulnud, et pangad on masus süüdi ja bensiin hävitab loodust, aga kas me tegelikult ka teame, miks ja kuidas, või on needki vaid käibetõed, mida on hea rutiinseks kiskunud vestlustesse kaasata. Tasub mõelda.

Viivitatud lavamaailm eeldab näitlejailtki teistsugust mängu, mis on ka Lagle lavastuste kolmas teema. Pole mõtetki imestada, et paremini tabavad selle ära just Lagle põlvkonnakaaslased. Kristo Viiding on teinud kaasa kõigis kolmes Lagle lavastuses ning see koostöö on olnud näitlejale arendav, andnud juurde lavalist rahu ja liikumatuse ning vaikuse usaldamist. Ahvina on Viidingul korraga kaks ülesannet: olla lavastuse kontseptuaalseks teljeks ning toimida dirigendina, kelle mäng peab sisse tooma stseeni- ja tempomuutused. Viimast on lavastuses ehk liiga paljugi, kõik stseenid ei vajagi kontratempolist sissejuhatust, kuid Lagle enesekindlus ilmselt kasvab selles osas iga lavastusega. Mari-Liis Lill tegi kaasa ka lavastuses „Sinul on meretäis hirmu”, kus ta pidi siiski kesksete meestegelaste varju jääma. Nurkliku tekstiga klapib ta suurepäraselt, tabades oma mängus täpselt ära olmelisuse ja teatraalsuse piiri, mis eeldab teksti ja lavastuse kujundite usaldamist ning enda kui näitleja kohatist taandamist nende nimel. „Kas ma olen nüüd elus” ülejäänud trupp, s.o Jan Uuspõld ja eriti Margus Prangel, polnud esietenduseks veel asjale pihta saanud. Tegelikult ollakse kohati asjast veel väga kaugel ning nii mõnigi oluline monoloog kaotas seetõttu tähenduse, tekitades tunde, et laval on võrku kinni jäänud kalake.

Näitlejate baasoskustes pole mõtet kahelda (Prangli vaikiv vihkaja Lagle eelmises lavastuses oli vägagi veenev), pigem pole suudetud leida loogikat Nurkliku tekstis ja see teeb teksti pähejäämise ülimalt raskeks. Oleks lihtne öelda, et Lagle pidanuks valima nooremad näitlejad, kes kasvanud üles tema ja Nurklikuga samas maailmas, kuid tegelikult on eri põlvkondade lavaletoomine üldistuseks vajalik. Muidu on jälle kerge end vastandada ja öelda, et see pole minu maailm. On küll. Lihtsalt mõne jaoks on see ainus maailm, mida nad tunda saavad, ja vähemuses on nad veel väga lühikest aega. Tik-tak.

Allikas: www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10591:las-ma-olen-nueued-elus&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3296