Newsletter

Stay informed on our latest news!

Lauluke surmahirmust ja teekond ukselävele (Sirp)

10.11.2017

LAULUKE SURMAHIRMUST JA TEEKOND UKSELÄVELE
Pille-Riin Purje

Uku Uusbergi „Ivanovi“ stiil ja isikupära põhineb paaril julgel, läbini sisulisel võttel – vahetul kontaktil saaliga ja aja aeglustamisel.

Teatrisaal on veel valge, kui lavale astub Indrek Sammul – või Nikolai Aleksejevitš Ivanov? Istub pingile eeslaval, põrand on kallakil, pingijala alla raamat toeks pandud. Laud raamatuid täis, ta valib ühe ja loeb, kritseldab midagi kaustikusse. Vaatab saali, teretab inimesi. „Ma ei saa aru, kas hakkas peale?“ sosistab neiu mu selja taga, elevil ja nõutu.

Kummal väriseb käsi, sest närv on sees – Ivanovil või Sammulil? Kumb palub publikul mobiiltelefonid välja lülitada, endal veidi piinlik midagi nii banaalset lausuda. 4. novembril ütleb ta: vaigistage oma elektroonilised seadmed. See haakub Lebedevi repliigiga Ivanovile: vaigista oma aru … Üksnes aruga hingekriisisõlmi valla ei haruta, arutu lahmimine ei aita ammugi.

Mõtlen jälle Sammuli sõnadele tema Salieri rolli aegu: „Kaitsev kiht on meil elus – laval oleme ilma selleta.“ Ennäe, saabki ülearuseks küsimus, kus „algab“ Ivanov ja kus „lõpeb“ Sammul. Ei olegi maski, mida eest võtta. Ei ole iseendast väljaastumise võimalustki, kuigi on ennastvaagiv kõrvalpilk. See äratundmine muudab Ivanoviga samastumise imelihtsaks, aga ka valuliseks, läbinisti isiklikuks. Võimalus Ivanovi silmade peeglis endasse vaadata. Kaitsekihita aususe püüdlus – Ivanovi kammertoon Uku Uusbergi lavastuses ja Indrek Sammuli teema.

Eesti Draamateatri rõdukorrusel on Valev Seina näitus. Vaatlen maali „Vaikne peegel“ mustjat klaaspinda. Vaatan tumepeeglisse ja see on lohutav. 4. novembril mängib „Ivanovi“ ansambel erilise häälestatusega, on Aarne Üksküla teelesaatmise päev. Vaikne peegel muutub lavastuse žanrimääratluseks. See sobib Tšehhoviga.

„Nüüd hakkas pihta!“ nendib neiu võidukalt, kui Mait Malmsteni Borkin asub märklauda nooli pilduma. Lava pöörleb, kuni märkame, et märklauaks on pühapildi tagakülg. Borkini temp.

Ikooni päästab noolerahest Ivanovi teener Pjotr – Pääru Oja. Temast peab rääkima. Pjotri tegu on loomulik, aga murranguline. Karjatades kahmab ta pühapildi, nopib nooled välja. Suled noolte küljes oleks kui kistud öökullitopisest, mis vedeleb kase all, jalad õieli. Eks jälle Borkini näpatud. Hiljem näeme ripakil tiivaga öökullitopist Ivanovi kabineti seinal.

Pühapilti hoides heidab Pjotr nooled lendu, need maanduvad nõtkelt põrandasse, justkui ingli tiivasuled. Usun, et kohe tärkavad nooltest lilled, võrsuvad puud. Põrand hakkab imeväel kerkima. Lilja Blumenfeldi stsenograafia on vägev. Lavaruum avardub ja aheneb kõrguse- ja sügavusemõõtmes, lagi ja põrand saavad suhteliseks. Lebedevide salongi Eiffeli torni snitti kõle sõrestik ja Ivanovi kabineti tuhmi peegelaknaga kajutiumbsus. Kabinetis viitab kõik Ivanovi varem nii erksale, huviderohkele elule: maakaardid (vaimusugulus „Onu Vanja“ Astroviga!), paberid, püstolid, sirbid, mõõk … Viimaks pulmapildi avarus, lühter ja katedraaliaimus, hirmkõrgele tühjusse lennutatud pruudikimp.

Pilku püüab valgusesõõr ülal: kord hele päikeseketas, kord kuu, kord tuhapilvedesse mattuv laotus.

Pjotri hilisem askeldamine, pühapildi parandamine, on hoolas, süvenev. Tasane pühendumine kui väärikas valikuvõimalus. Lõpu eel toob teener valgesse riidesse mähitud ikooni härrale pulmakingiks ja tardub, kui Ivanov enesetappu üritab. Pjotr on Ivanovi vertikaaliteemas luku võti. Ivanov ei märka Pjotri talitamisi, ometi jääb teener ta kaitseingliks.

Uusbergi lavastuse stiil ja isikupära põhineb paaril julgel, läbini sisulisel võttel. Üks algabki nimitegelase lavaletulekust: vahetu kontakt saaliga. (Sise)monoloogide, ka irduvate fraaside lausumine saali on süsteemne. Kõik tegelased teevad nii. See ei ole flirt publikuga, vaid midagi põhjatumat. Seejuures eristub Ivanovi delikaatne pihtimuslikkus ülejäänud ansamblist. Sammuli näitlejavahenditesse ei kuulu lage retoorika, ta suudab plakatlikkust osatada. Üksainus näide: kui Ivanov mainib Šurakesele, et tema valiku tõttu hakkavad saja aasta pärast ilmale sündima ainult psühhopaadid, kompavad mehe silmad heituva imestusega saali. Sammuli pilk ei parasta: teie oletegi need psühhopaadid. Tema avastab: taevas küll, meie need ju olemegi! Siin on Tšehhovi loomingut läbistav tunnetus: inimese vastutus mitte ainult oleviku, vaid ka tulevaste sajandite, järeltulijate ees.

Ivanovit ümbritsevad tegelased on teatraalsemad, suutelised veiderdama. Kaitsekihi paksus ja õhedus varieerub, ega see kiht igaühel rebenegi. Aga üksindus on ikka sama. See on see, mis paneb paaniliselt otsima ärakuulajat. Ei leiagi, kui aina iseendast kõnelda, oma minasse takerduda. Krooniline, tragikoomiline üksildus mikroskoobi all – saali pöördumiste tuum. Igati autoritruu.

Teine Uusbergi trumpäss on aja aeglustamine. Julgelt, kompromissitult annab lavastus aega igavusele, umbsusele, tegevusetusele, mis sööb ja söövitab hinge. Nimelt tänu sellele, demonstratiivsele sõltumatusele tänasest rabekatkendlikust elutempost, ei muutu lavastus igavaks ega lämmatavaks. Eesti Draamateatri näitetrupp mängib sädemega, kui tahes episoodiline roll saab oma hetke, kõiki on rõõm vaadelda, rõõm kirjeldada.

Kas või saamatud-sarmitud külalised Lebedevide majas. Christopher Rajaveeri puine keigar, tema magus duett Ita Everiga, kui nooruk mõjub eidelikult ja vanadaam plikanähvitsana krapsakalt; Markus Luige hüperasjalik kogeleja; Priit Põldma armuda üritav introvert; Norman Verte malbe serenaadimees; takkatraavi Jüri Tiidus, kes ei saa sõna suust. Humoorikas ebakavaleride kvintett!

Lauri Kaldoja Jegoruška hõljub ringi kui vale-Rasputin, küünlaleekide kallal posiv deemon. Muhenapilt mängib kitarrist Indrek Kruusimaa Lebedevi teenrit Gavrilat, tema nööpsilmade juhm kavalus pakub veidraid võõritusi, härrale viinakese serveerimine on pühalikuks krutitud rituaal. Gavrilas pulbitseb lakkamatult muusika. Uku Uusbergi lavastused on musikaalsed, hoolikalt rütmistatud, ruumilised nii sõna- kui ka heliderežiis. Poolhallutsinatiivsed viisid Ivanovi kuulmetes vallanduvad finaalis rabavalt ja ootamatult. Pulmapildi sõgenaljakas nutustseen kõlab kui kvartett-kvintett Mozarti ooperis! Elav musitseerimine laval kütkestab, ses on naudisklevat spliini hellitamist ja igavuse kohale kerkimist. Kõnekalt vakatab muusika, kui härrased Ivanovi kabinetis kogunevad ajalehe ümber, loevad poliitilisi uudiseid. Ivanov ise kägardab ajalehe tülgastusega kokku, peidab silma alt ära.

Ita Everi igipõline Avdotja Nazarovna on vaimustav oma vitaalses, hingestatud elukuraasis. Partnerid ümbritsevad Everit südamlikult. Üllatava liini lisab Raimo Passi kaardimänguhull Kossõhh, kes „krõnksu“ Avdotjat kirub, ise tahaks daamile mingisuguseid tundmusi avaldada. Kossõhh tellib muusika, põlvitab ja surub käe südamele, kuigi kahtleb, kummal pool süda asub. Mispeale Nazarovna naerab ainukrustkilist Everi-naeru ja loovib rühikalt lavasügavusse.

Uusbergilikku sõnamänglevust kannab kaardilauatermin „pass“, mis kattub näitleja perekonnanimega. Nõnda saab metatasandi Kossõhhi pidulik aforism „Aeg on kallis. Pass.“ Ülle Kaljuste Zinaida Savvišna oma „tikerbärrimoosiga“ õilmitseb lopsakal groteskipinnasel, mis tipneb ämma pulmarüüga – ilmub tsarinna ambitsiooniga lume­kuninganna!

Tuleb tunnistada, et esmamuljes kaaperdas Marfa Jegorovna Babakina õlal istuv papagoi mu tähelepanu. Aga 4. novembril mängis Harriet Toompere Babakinat imetabaselt, paotas vastse leskproua seltskonda naasmise pinevat ebakindlust pooleks koketse klatšiihaga. Lavastus lisab Babakina saatusesse avaliku saladuse, et Marfušakese mees poos end üles. Kui krahvi süüdimatu lapsesuu pillab kõnekäänu „poodu majas …“, kangestuvad kõik.

Mait Malmsteni Mihhail Mihhailovitš Borkin, oranžilokiline ümarapõskne avantürist, kupeldab krahvi Babakinale peigmeheks, ise võrgutava majasõbrana mõnuledes. Malmsten mängib mahlakalt Borkini häirimatut taktitust, temal läheb püss alati valel ajal lahti – peenike äraspidi vihje Tšehhovi kuldlausele „kui esimeses vaatuses püss on laval …“. Kui Borkin surub Ivanovi käe oma südamele, ei kuule kumbki tuksekestki. Muuseas pillab Borkin kivikese peagi Tallinna Linnateatris esietenduvasse „Kirsiaeda“, kui nimetab Ranevskajat nende seas, kellelt raha välja pressida.

Aivar Tommingase krahv Matvei Semjonovitš Šabelski annab Borkinile täpse diagnoosi. Ise seisab eeslaval, vaatab suurte pärani silmadega kaugusse, kuni pilgus sarkasmist ülemaks saab abitus. Võib julgesti öelda, et Tommingas on Uusbergi näitleja, kelle unistus mängida Tšehhovi näidendites ometi kord täitub. Ivanov nimetab oma onu vanaks lapseks, ega see vale olegi. Lapselikkuse mõõde on hoomatav Tomminga Šabelski ja Guido Kanguri Lebedevi hoidvas, soojatoonilises koosmängus, kahe üksiklase kauases sõpruses, puhtsüdamlikus nukruses ja igatsuses, kuhu meisterlikult lisatud kaastundlik kõrvalmuie. Kummagi tegelase kohanemislävi on mõnedki astmed kõrgem kui Ivanovil, aga labasust tajuv häbitunne ei kao hingest kunagi.

Kahekõnes Kanguri Pavel Kirillõtš Lebedeviga vajub Ivanov piinlikkustundes laua alla nagu laps, kes tahaks muutuda nähtamatuks. Osavõtlik Paša läheb talle järele. Siit puhkeb mitu Tšehhovi-assotsiatsiooni. Mälukaader Tõnu Oja Triletskist laua all kägaras (Elmo Nüganeni „Pianoola“ Tallinna Linnateatris, 1995). Kui Ivanov libistab sõrmedega mööda lauaalust pinda nagu salakirja lugedes, tuleb meelde „Kirsiaia“ Gajevi kõne saja-aastasele kapile.

Väljapeetud persoon on Kristo Viidingu doktor Jevgeni Konstantinovitš Lvov: kinninööbitud kivist külaline, käsi krampumas ümber dändi jalutuskepi, silmis hõõgub hall fanatism. Lvov on end veennud Ivanovi Tartuffe’i-loomuses, eufooria oma kinnisideest paisub temas. Arsti silmaklappidega ausus, vääramatu enesekeskus on ligimestele ohtlik.

Naistele Ivanovi eluteel ei lange osaks kergeid ülesandeid. Maria Peterson mängib tiisikusehaiget Anna Petrovnat, veetlevat juuditari Sarrat, liites kirgliku elujanu rauge hääbumishirmuga. Riskantseim on tema viimne stseen, kus Ivanov naisele surmaotsuse näkku ütleb, kuna Sarra süüdistustest kumab läbi doktori suflööriroll. Korraks tekib vaadates hirm, kas naine ei kannata, ei haletse ennast liiga … isukalt? Kas ei haihtu õhkõrnuke distants, mis määrab Tšehhovi tuuma?

See on see ainus koht, kus ma ei pääse vabaks Elmo Nüganeni 1992. aasta „Ivanovi“ lavastusest, Kersti Kreismanni ja Jüri Krjukovi unustamatust, armastavast koosmängust. Mälu ei lase end vaigistada. Aga Uusbergi lavastust olen loo kirjutamise hetkeks näinud kolm korda, koos läbimänguga neli. See on kõigest vaatluse algus.

Lebedevi tütart Sašat, portselan­nukukese näoga Šurakest mängib Liisa Saaremäel, eri rollides mikrometamorfoose püüdev noor näitleja. „Mu tark laps …“ ütleb talle Ivanov ja jääb üllatunult vaatama: ei olegi enam laps. Sammul näitab väga klaarilt, et Ivanov tegelikult ei armu Sašasse. Kui mehes süttib lootusesäde „uus elu?!“, pole see isegi banaalne keskeakriis, vaid soov leida väljapääs ummikust, põhirõhk lootusel jälle töötada. Kui neiu ratsapiitsaga amatsoonina kamandab Ivanovit nagu kutsikat, paistab läbi oma ema tütar. Šurakese missioon Ivanov päästa on sama absurdne kui doktor Lvovi missioon Ivanovit vihata, noored inimesed püstitavad enda ümber toimekate käibetõdede kaitsevalli.

Ivanovi süümepiinades lahendusi otsiv ja kaotav pihtimus toob meelde Tolstoi „Elava laiba“ Protassovi, Mikk Mikiveri rolli Adolf Šapiro lavastuses (Draamateater 1980). Olulisem vabandavast naeratusest, kuis Ivanov ei suuda alkoholi juua, on järgmine variant: „Kirjutada vaimukas-iroonilisi romaane …“, sinna otsa lisas Sammul 4. novembril ülitäpselt „… ja arvamusi“, süljates välk­vilka põlgusega ümberringi ja lõpuks üles, misjärel ta välistas veendunult: „Seda ma ei oska.“ Tühivaimutsedes tapetud vaimsus, hinge määrivad irooniapritsmed – kuidas neid ära pühkida?

Mällu sööbib uljas ja ometi habras stseen, kui Lebedev pöördub tõsinaljatamisi doktor Lvovi poole: „Aita, kulla tohtrihärra – surma ees on surmahirm!“ Samas käänab oma lause kupleeks, puhkeb laulma. Onu Matvei liitub. Borkini reipalt klähviv refrään „surmahirm! surmahirm! surmahirm!“ loob viirastuse, et ta ise ongi marutõbine koer, tuleb ligi ja liputab saba, aga kui teed oranžile karvale pai, lööb hambad sisse ja hing kärvab. Surmahirmulauluke on tulvil Tšehhovit, hirm on ehe ja seda peidetakse hoolikalt.

Kui lugesin Jaak Alliku vastukajast,* et lavastaja olla võtnud Ivanovilt finaali, ei teadnud tõesti, kas nutta või naerda. Nii halastavat finaali olen kogenud haruharva. Lavastus toetub Tšehhovi näidendi esmaversioonile, kus Ivanov sureb südamerabandusse. Sammul mängib Ivanovi enesetapukatse sedavõrd absurdseks, et viimne kui saalis­istuja suudaks taibata: see pole lõpetus, mis hardasti on ihaldatav. Ivanovi teekonnas ukseläveni, mida ta pilgud lavastuse vältel üha tundlikumalt kompavad, sisaldub ka meie kõigi igapäevane valik: kas pilgu, puudutuse, hää sõnakese, kurja sõna ütlemata jätmisega, reaalse teoga toetada oma ligimest – või tõugata ta kuristikku.

Ivanovi finaaliks jääb kurb vabanenud naeratus ukselävel, päikesesse vaadates. Teekonna lõpetab Raskolnikovi-kummardus kui Indrek Sammuli näitlejateema üdi. Pöördlava aga tiirleb ja meie koos temaga. Kuu kasvab ja kahaneb. Kuulmetes kumiseb lauluke surmahirmust, kuni langeb must vahesein.

* Jaak Allik, Uusbergi lavastuses jääb katarsisest pisut puudu. – Postimees 1. XI.

Sirp, 10.11.2017