Newsletter

Stay informed on our latest news!

Lavastaja Mati Unt lasi näitleja vabaks (EPL)

26.11.2014

LAVASTAJA MATI UNT LASI NÄITLEJA VABAKS
Kaarel Kressa

Unt armastas olmelistele asjadele dramaatilist varjundit anda, aga võis ka teatriproovis uinuda.

Draamateatris algas Mati Undi 70. sünniaastapäevale pühendatud mälestusnädal, mille jooksul toimuvad mitme Undi tehtud lavastuse kordusetendused. Esmaspäeval oli meenutusteõhtu, kus Undi lavastustes mänginud näitlejad ja näitekirjanik Andrus Kivirähk rääkisid temast tõsielulisi anekdoote.
Refräänina kordus tõdemus, et Undi anarhistlik töömeetod erines suuresti sellest, kuidas lavastajad tavaliselt materjalile ja näitlejatele lähenesid. „Та käis proovide ajal saalis ringi, mitte ei püsinud ühe koha peal nagu lavastajad tavaliselt,“ meenutas Harriet Toompere. „Vahepeäl käis puhvetis ja tuli tagasi, vahepeal lamas toolide vahel. Minu meelest jäi ta üks­kord seal ka magama.“
„Naer oli ainuke asi, mille järgi kuulis ära, kus ta võis umbkaudu asuda," lisas Rein Oja. Kivirähki sõnul oli Undi töömeetodi eripära eelkõige see, et ta ei vormistanud lavastust kunagi päris lõpuni. „Та jättis näitlejatele vabaduse, kõik möllasid ja tegid omi asju. Sellepärast oli tal ka oma fanclub, kes käis neid lavastusi vaatamas.“ Maria Avdjuško märkis, et seda põhjustas Undi tihe töögraafik. „Кunа ta tegi nii palju, siis prooviperioodi lõpus tegeles ta tavaliselt juba uue asjaga.“

Tõi tohutult lisamaterjali
Sellel, et tegelaskujud võisid mõnele kriitikule tunduda psühholoogiliselt n-ö lõpetamata, oli ka teine, filosoofilisem põhjus. Unt ei näinud tegelase arengut sirge noolena, vaid pigem eri suundadest tulevate impulsside peegeldusena. „Ükskord ütles ta mulle: otsi vastandeid, seda avarama sisemaailmaga tuleb sinu tegelaskuju,“ rääkis Elina Reinold.
„Veel üks asi, mille poolest ta teistest lavastajatest erines, oli see, et ta tõi kaasa tohutult lisamaterjali,“ ütles Avdjuško. „Kes viitsis selle läbi töötada ja ennast harida, selle jaoks oli temaga koos töötamine nagu ülikoolis käimine.“
Meeldejääv oli ka Undi harjumus elule dramaatilist tooni lisada. Ivo Uukkivi meenutas, et ükskord mõrvas Unt oma pesumasina.
Naisi Unt austas, imetles ja kartis. „Naisnäitleja oli tema jaoks palju suurem ja müstilisem tegelane kui mees. Ta oli üks väheseid lavastajaid, kes eelistas naisi meestele,“ meenutas Avdjuško. „On ju kolm stereotüüpi: madonna, lits ja ema. Mati jaoks oli see skaala palju laiem.
Üks asi, mida ta ikka kordas, oli: ma nii kardan, mul on nii suur hirm. Hirm kõige ees. Hirm õhtul pimedas koju minna, hirm, et kriitika on halb. Ilmselt see pingul vedru temas oligi see, mis teda edasi ajas.“

Undi nädal Draamateatris
27. ja 28. nov: Pinteri „Majahoidja“ (Rakvere teater, 2001), osades Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Erni Kask
29. nov: Dorfmani „Surm ja tütarlaps" (Draamateater, 2005), osades Harriet Toompere, Mait Malmsten, Guido Kangur
30. nov: Tuglase ja Undi „Helene, Marion ja Felix" (Noorsooteater, 1991), osades Piret Kalda, Maria Avdjuško, Guido Kangur
30. nov: Vaino Vahingu teksti „Emale“ instseneeringu ettelugemine, loevad Harriet Toompere, Mait Malmsten, Jan Uuspõld

Foto: Tiit Blaat (EPL)

Eesti Päevaleht, 26.11.2014