Newsletter

Stay informed on our latest news!

Leiged kired Laitse villas (ERR)

LEIGED KIRED LAITSE VILLAS
Kadi Herkül

 

Laitse Graniitvillas etenduv “Kass tulisel plekk-katusel” on ülinapp ja minimalistlik tõlgendus Tennessee Williamsi kiredraamast. Lavastaja Ingomar Vihmari taotlus on selge ja huvitav – tõmmata loost maha igasugune ülepaisutatus ja teatraalsus, tuua need katkised suhted 1950ndate USA lõunaosariikidest Harjumaale ja aastasse 2014. Tulemus sai kahjuks leige.
Ja mulle näib, et põhjuseks ei ole materjali või autori vastupanu. Pigem vastupidi, selline napp ja vaikne “Kass” tundub põnev lähenemine autorile ning nõudlik väljakutse nimiosalist Maggie’t kehastavale Kersti Heinloole, kes peab oma kire ja valu välja mängima peaaegu häält tõstmata ning suurelt jaolt väga staatiliselt.
Komistuskivi tundub peituvat lavastaja Ingomar Vihmari ja tema kehastatud alkohoolikust perepoeg Bricki rollide ühitamatuses. Toosama teatris üsna tavaline juhus, kus oma tükis näitlev lavastaja kaotab silmist kas enda rolli või tervikpildi. (Tuleb miskipärast harva ette, et lavastaja oma tükis mängides mõlema rolliga võrdväärselt hakkama saab. See on omajagu paradoksaalne, sest lavastaja elukutse on teatris ju üsna uus nähtus...)
Kannatavad mõlemad. Lavastajakäe vajakajäämist on kohati tunda väga tehnilistes nüanssides – näiteks avastseenis, kus duši all olev Brick reageerib Maggie repliikidele aeg-ajalt juba enne märksõna kõlamist, rääkimata sellest, et osa tekstist läheks ju tõenäoselt veesolinas kaotsi? Terviku seisukohalt olulisem puudujääk on see, et mõnes stseenis mängivad näitlejad laval igaüks üsna oma laadis.
Ingomar Vihmar ise kehastab viimseni viskipudelisse kiindunud Bricki rõhutatud null-stiilis, see dressmees laval (maitse asi, aga Bricki kostüümi täielik dissonants ülejäänute stiliseeritud väljanägemisega oli minu jaoks liiast) näib kogu oma olekuga eemal. Kahjuks ei mõju see rõhutatud ükskõiksus võõritatult teatraalselt nagu Tartu Uue Teatri “Zebras”. Vihmari Brick on lohakas ja lõtv, tema lausekordustes ja poollausetes ei kõla alkohooliku ebakindlus, vaid naturalistlik komistamine. See elulisus ja tavalisus ei mõju ehedalt, vaid vormitult. Ja nii hajub ära ka näidendi kõige julmem ja ilusam stseen, kus isa ja poeg, Brick ja Suur Papa (Martin Veinmann) üksteisele ühtäkki tõtt ütlevad. Üks on suremas ja teine lasi oma parimal sõbral surra.
Lavastuses päädib see hetk rollist väljunud Ingomar Vihmari repliigiga – “nüüd on küll vaheaeg”.
Nojah, võibolla see võõritus on huvitav...
Aga tõsiselt paneb kulmu kergitama finaal – viis vahvat last, keda lavastuses väga vähe kasutati, ronivad peategelaste Maggie ja Bricki abieluvoodisse. Mida see tähendab? Kas nüüd läheb elu mõnusasti edasi? Kas lõpp on helge ja hea, maja saab oodatud lapsi täis?

kultuur.err.ee, 16.06.2014