Newsletter

Stay informed on our latest news!

Linnutee servale tõugatud vennad (PM)

24.10.2013

LINNUTEE SERVALE TÕUGATUD VENNAD
Pille-Riin Purje

Lyle Kessleri «Orbude» esmalavastus Eestis oli 1991. aastal Noorsooteatris, tollane lavastaja Jüri Jürgenthal viibis ka nüüd draamateatri esietendusel. Paarkümmend aastat tagasi oli «Orbude» põhimagnetiks, et lavavendi mängivad pärisvennad: Rein Oja (Treat) ja Tõnu Oja (Philip). Pääru Oja (Tõnu poeg), kes nüüd noorema venna Philipi osas, oli tookord napilt paariaastane... Uues lavastuses tekib teatrilooliselt huvitav võimalus võrrelda isa ja poja rollilahendusi. Muide, «Orbude» esietendusega samal ajal pidi Tõnu Oja mängima korrus allpool Maalisaalis Andrus Kivirähki «Aabitsakuke» Maunot, samuti orbu: selle rolli tonaalsus ja teema on Philipiga teatud piirini sarnane, aga see õhuke piir määrabki inimsaatuse.

Kui kaks Philipi on loomuldasa lähedased, lapselikkuse kaitsekihi varjus tundlikud intelligentsed poisid, siis kahe lavastuse helistik on suuresti erinev. Noorsooteatri «Orbudes» oli mäng rajatud hoogsale, agressiivselegi välisjoonisele, palju rohkem rahmeldati ja kakeldi, tehti ja saadi füüsiliselt haiget. Ingomar Vihmari lavastus on ootamatult vaikne, ent nimelt see aeglustatud tasasus paneb hoolsalt jälgima ja kuulatama tegelaste mõtteid. Nii pääseb puhtamalt mõjule kolme tegelase varjatum sisemaailm, ettevaatlikult paotub vaimne kaitsetus, üksilduste ühisosa.
Nii et kui 1991. aasta lavastus on mälus pigem tahtlikult räpakam, uljas-traagilisem punkkontsert, siis Vihmari režiis kõlab hillitsetud, improvisatsioonile avali džäss. See laad tõotab rollidele erilist avarduvat mänguruumi, põhimeeleolu minetamata.

Terviklik kolmainsus
Ingomar Vihmar on kujunenud lavastajaks, kes, lähtuvalt materjalist, ei pelga «vanamoelist» psühholoogilist realismi, ei väldi südamlikumaid tundeid ega pea vajalikuks tühja nipitada, kui võimalik usaldada sõnumit ja seda vahendavaid näitlejaid.
Samas on kusagil allhoovustes või mängu kohal tunnetatav stiliseeritus, leebe kõrvalpilk, sileda ladusa well-made-play programmiline välistamine. «Orbude» trio – Pääru Oja Philip, Sten Karpovi vanem vend Treat ja Ivo Uukkivi saladuslik võõras Harold – loob minoorse ja tervikliku kolm­ainsuse. Lavastuses on tasakaalus mõtlik äng, eluterve rahulik illusioonitus ja sundimatu soe huumor.
Kui 1991. aastal näis «Orvud» rohkem kauge Ameerika lugu kahest eluheidikust vennast, siis praeguseks on maailm ahenenud ja see tegelasi pitsitav tunne, et ma ei tea, kus ma olen, tundub siingi tuttavlikum, üldistusjõulisem, määratult kurvem. Rääkimata julgustava ilmsi-puudutuse igatsusest, sisulise ja hooliva inimliku läheduse kroonilisest puudumisest. Seda hüljatuse teemat, üksildusega kohanemise ja kohanematuse piiril balansseerimist jagavad kõik kolm tegelast.
Samas jääb igaühele tema eluvalik ja saatus – Linnutee servale tõugatuna on ju võimalik nii puruks kukkuda kui lendu tõusta. Sõltuvalt eneseusaldusest.
Pääru Oja mängib täpsete ilmekate nüanssidega nähtavaks Philipi valmisoleku lennuks, pööraselt kiireks arenguks, eluhirmude kiuste helge natuuri, isikupärase huumorimeele, salgamatu hellusevajaduse, elujulguse, lootuse. Philipi tärkav enesekindlus ja selle hajumise hetked väljenduvad ka nõtkes liikumisjoonises.

Tänulik publik
Keerulise ja vastakana kujutab Sten Karpov vanema venna Treati siseheitlusi. Temas näeb vähem sedalaadi otsesemat «viha ja vägivalda» kui kord Rein Oja mängus. Karpovi Treat on oma kurikaela-rolli kandes salalikum ja hiilivam, tema ebakindlus komplitseeritum.
Rolli põhiväärtus ongi ühesema hinnangu puudumises. Esietendusel paotus Treati loomus pikkamisi, iseäranis kõnekas ja vaimukas oli aga muundumine 2. vaatuses, kui ta head ülikonda kandes etendab eduka tüübi maneere.
Vendade ellu sisenevas ja nende saatust muutvas Haroldis peitub saladusemaht ja piiritu tõlgendusvõimalus – lihtsurelikust mahhinaatorist lunastajani. Ivo Uukkivi oskab seda saladust hoolsalt ja põnevalt hoida: tema lavaelus näeme pehmuse ja valvsuse, elukogenud täiskasvanu ja igavese lapse, ohtliku läbinägelikkuse ja absoluutse usaldusväärsuse imelikku tasakaalu.
Uukkivi lavaelus on džässilikkus kõige ilmsem, nii lauluüminais, sujuvas liikumises kui kiiretes reageeringutes. Haroldi mõistatuslikkusega seostub hetkeline muutus Illimar Vihmari muidu proosalises lavakujunduses: kui laes tardunud ventilaatoritiivik viivuks pöörleb, tekib ime dimensioon.
Lavastuse mõjusa finaali varjamatule tundelisusele, milles puudub manipuleeriv kõrvalmaik, vastas saal tänuliku tugeva aplusiga. Tänu siirust võimendas tõik, et ometi kord ei karanud publik püsti, kuna see žest on teatris lootusetult ära lörtsitud, mõjudes enamasti mehhaanilise ja võltsina.
Ingomar Vihmari «Orbude» lavastuses sisaldub vabastav lohutus – just selle sõna mõlemas tähenduses.

Postimees, 24.10.2013