Newsletter

Stay informed on our latest news!

Loeme Dovlatovit

Jelena Skulskaja

26. augustil, 3. ja 5. septembril etendub Eesti Draamateatris kirjanduslik kava Sergei Dovlatovi – kaasaja ühe kõige hinnatuma ja loetavama vene kirjaniku – proosa, kirjade ja luuletuste põhjal. Ekstsentrilise, väljakutsuva, naljaka, teravmeelse ja lüürilise lavastuse nimeks on “Loeme Dovlatovit”.

Lavastus kuulub rahvusvahelise kirjandusfestivali Dovlatovi Päevad Tallinnas programmi, mis omakorda on osa Euroopa Kultuuripealinn Tallinn 2011 kavast. Lavastuse valmimist toetavad SA Tallinn 2011 ning Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed.

www.dovlatov.ee

Etendused on risttõlkega vene ja eesti keelde.

Sergei Dovlatovi kohta liigub igasuguseid legende. Üks noor eesti naiskirjanik väitis Eesti Ekspressis: "Dovlatov oli nii ilus, ta ei saanud kodust väljuda, ilma et teda poleks jälitanud janunevate naiste hulgad. Teine, mitte enam nii noor daam kirjutas: mõtleks ometi, Dovlatov. No käis mööda Tallinnat selline kummaline mees hallis palitus, ei midagi erilist."

Ajalehes Sovetskaja Estonia, kus me koos Sergeiga töötasime, arvasid paljud, et Dovlatov ei kirjuta eriti hiilgavalt, vanematel kolleegidel tuleb see tunduvalt paremini välja. Ja ka kolleegid kirjanduspõllul suhtusid Dovlatovisse küllaltki üleolevalt, nii Peterburis kui ka Tallinnas. Nagu Valeri Popov kunagi naljatas: „Oma eluajal oli Dovlatov nii tagasihoidlik, et teda võis õlle järele saata. Mina oli tema jaoks meister, Bitov – elav klassik. Aga pärast surma on Serjoža kohutavalt ülbeks läinud…“

Miks just Dovlatovist on saanud vene kirjanduse klassik? Miks on ta kõige loetum vene kirjanik? Miks tõlgitakse teda kõigisse maailma keeltesse? Miks näiteks Jaapanis õpitakse tema järgi kaasaegset vene keelt?

Nendele küsimustele üritame me Dovlatovi päevadel vastata erinevates žanrites. /---/

26. augusti õhtul esietendub Eesti Draamateatris Dovlatovi kirjadel, proosatekstidel ja luuletustel põhinev näitemäng „Loeme Dovlatovit“, mille loojad ei ole omalt poolt lisanud sõnakestki, kuid säilitades Dovlatovi tekstide sõna, pakuvad siiski oma tõlgenduse tema teostest. /---/

Dovlatov kirjutas, et tema elus on olnud kolm linna: Leningrad, Tallinn ja New York. Neist kolmest esimesena avati Tallinnas mälestustahvel majal, kus Dovlatov elas. Neist kolmest esimesena korraldatakse Tallinnas Dovlatovi päevad. Loodan, et siin avatakse ka esimene Dovlatovi mälestusmärk...

Asi pole muidugi võistlusmomendis, vaid püüdes jagada oma armastust Dovlatovi loomingu vastu võimalikult suure hulga inimestega.

Jelena Skulskaja

SERGEI DOVLATOV
(3. september 1941, Ufaa – 24. august 1990 New York)

1944. aastast emigreerumiseni 1978. aastal elas Sergei Dovlatov peaasjalikult Leningradis vahepausidega väeteenistuseks sõjaväestatud laagrivalves (1962–1965) ja ajakirjanikutööks Tallinnas (1972–1975), ligitõmbavas euroopaliku varjundiga kultuurikindluses Nõukogude Liidu piiril. 1959–1962 õppis Dovlatov Leningradi ülikooli soome filoloogia osakonnas, pärast sõjaväge sama ülikooli ajakirjandusteaduskonnas, seda siiski lõpetamata. Töötas suuretiraažilistes ajalehtedes, 1975–1976 lasteajakirjas Kostjor (Lõke), 1976. ja 1977. aasta suvel juhtis ekskursioone Puškini-mail. Emigreerunud USAsse, asus perega New Yorki, oli ajalehe Novõi Amerikanets (Uus Ameeriklane) asutaja ja peatoimetaja (1980–1983) ja töötas elu lõpuni raadiojaamas Vabadus. Dovlatovi kirjanduslik andekus (pigem tuleks seda tähistada sõnaga „artistlikkus”) avaldus juba nooruses. Koolipoisina kirjutas ta luuletusi ja neid avaldati ajalehtedes, oli võimekas joonistaja – kalduvusega psühholoogiliselt täpsele, kuid väliselt utreeritud kujundlikkusele, mis on märgatav ka tema proosas.

Kuuekümnendate-seitsmekümnendate aastate Leningradis tõmbas Dovlatovit kirjandusrühmituse Gorožane (Linlased) poole (Boriss Vahtin, Vladimir Gubin, Igor Jefimov, Vladimir Maramzin). Kuid kõige sügavama mulje jättis talle Jossif Brodski positsioon, kes tol hetkel koos oma kirjandusliku põlvkonnaga tunnistas „individualismi ideed ja autonoomse inimolemise põhimõtet tõsisemalt kui keegi teine kusagil mujal”, nagu ta oma essees Dovlatovist on öelnud. Dovlatovi kirjanduslikku meetodit võiks määratleda kui „teatraliseeritud realismi”, millega ta ise ka nõus oli. Inimestevahelise suhted on Dovlatovil ühevõrra nukrad ja naljakad. Artistlik normaalsus, rafineeritud lihtsus – see on Dovlatovi esteetiline platvorm. Eelarvamustevaba, kuid armulik suhtumine inimestesse koos halastamatu vaatlusoskusega annavad Dovlatovi proosas teada veetlusest ja teravusest, mis vallutavad lugejaid kogu maailmas.

Lavastaja Tatjana Kosmõnina
Kunstnik Ivi Piho
Muusikaline kujundaja Tõnis Leemets

Koreograaf Olga Privis

Kunstilised konsultandid Vladimir Barsegjan ja Priit Pedajas
Osades: Natalja Murina-Puustusmaa, Svetlana Dorošenko, Jelena Tarasenko, Aleksandr Kutšmezov, Tatjana Jegoruškina, Alina Karamzina, Aleksandr Kutšmezov, Dmitri Simagin, Veljo Reinik, Helvin Kaljula Igor Savotškin.

Dates Start time Kirjeldus Stage