Newsletter

Stay informed on our latest news!

Lõikuspeo tantsud vallutasid Draamateatri (EPL)

22.03.2012

LÕIKUSPEO TANTSUD VALLUTASID DRAAMATEATRI
Andres Laasik

Brian Frieli „Lõikuspeo tantsude" viis õde tantsivad ja laulavad Draamateatri suure lava servast servani elurõõmu täis.

Priit Pedajas lavastas lavakunstikooli tudengitega enda jaoks kolmandat korda loo perekonnast, kus on lapsega tüdruk, mida eelmise sajandi kolmekümnendatel konservatiivsel Iirimaal väga pahaks pandi. Võrreldes varasemate lavastustega pole sisulises tõlgendamises nüüdki väga suuri pöördeid. Frieli „Lõikuspeo tantsud" ei olegi arvatavasti näitemäng, mida saaks kuidagi tagurpidi pöörata. Küll aga on tunda tegijate vaimustust heast näitekirjandusest, kus tähtsate teemadena on sees elujanu, eneseleidmine ja kohanemine. Ja ebaõnnestumised ses vallas. Tõlgenduslikud aktsendid on liikunud vaid veidi, mis ongi loomulik, sest iga uus osatäitja toob uued nüansid. Tükk on aga endiselt mõrult rõõmus ja nostalgiline.

Räägitakse otse saali

Lavastuse väljendusvahendid on seekord pööratud rohkem saali poole. Otse saali ei räägi ainult tüki minategelane Michael (Karl-Andreas Kalmet), vaid sinna on suunatud vähemal või rohkemal määral kogu tegevus. Puudub nähtamatu eesriie, mille tõttu tunduks laval toimuv iseseisva eluna. Mängitakse publikule ja sellel paistab olevat tõhus tulemus.
Õed Kate, Maggie, Rose, Agnes ja Chris laulavad ja tantsivad saalis istujatele, väljendades sel viisil oma lusti, mida ei saa ühiskonnast väljatõrjututena suunata külapeole. Kuhu väga tahaks minna, aga ei saa... Kõik viis õde on huvitavad karakterid, kes kokku moodustavad perekonna ühes koosolemise fluidumiga.
„Lõikuspeo tantsud" pole lihtsake isetoimiv dramaturgia, ent noored näitlejad saavad põhilises selle ettekandmisega hakkama, hoolimata asjaolust, et mõne tegelase vanus ei klapi näitlejate omaga. Kaspar Velberg mängib värvikat vanameest, Aafri kast naasnud preestrit Jacki. Ka Priit Piusi kehastatav küladonžuan Gerry võiks olla veidi vanem, kui näitlejal on aastaid, kuid roll läheb põhilises pihta.
Draamateatri suur saal pole oma mõõtmete poolest sugugi kõige suurem. 20. sajandi alguse arusaamade järgi on tegu kammerliku lava ja saaliga. Aga ajapikku on teatrikunst taganenud järjest väiksematesse ruumidesse ja nüüd on ligi viiesaja vaataja ees seismine näitlejatele harv asi, mida siiski tuleks osata. Selles mõttes on Priit Pedaja lavastajatööl väärtus – tulevased näitlejad omandavad publiku võitmise kasulikke kogemusi. Filmist ülekantud terminoloogia järgi on selles lavastuses näitlejad väga tihti suures plaanis – vastakuti publikuga väljendamaks oma teatrisõnumit. Ja enamasti läheb see korda. Suur plaan ei tähenda sugugi seda, et poleks ansamblimängu ja ühtset kujundirida. Lakoonilises ja samal ajal kõnekas lavaruumis käib täiemahuline lavaelu. „Lõikuspeo tantsude" vaatamine on hea võimalus tutvuda värske näitlejapõlvkonnaga, kes saab peagi eesti teatri olevikuks.