Newsletter

Stay informed on our latest news!

Lopsakas ja lokkav Luts (EE)

29.11.2012

LOPSAKAS JA LOKKAV LUTS
Kairi Prints

Ka kõige pimedamast ja märjemast sügisest on võimalik leida midagi kevadist. Kairi Prints leidis ühe kevadise Lutsu.

Kivirähk on lemmik. Uusberg on sümpaatne. Oskar Luts on Oskar Luts – normaalne mees, aga erilisi emotsioone ei tekita, ei võlu ega aja valutama. Draamateater on teinekord tüütu. Kolme ja poole tunnine etendus on pikk. Kokku tuleb siit selline võrrand, et ei oskagi selle lahendust ette arvata. Muidu üpris reipameelset teatrisammu hoiab veidi tagasi hirm, et vaatamisele tuleb üks taaskordne “lõputu võrrand, kus y välja suretab x-i”. (Väljend laenatud ansamblilt “Noizmakaz”.)
Aga ei, suretada ei võimalda juba Kivirähki tekst: siin on nii palju “tehteid”, et huvitav on igal juhul. Ja muidugi terava kvaliteedimärgiga kivirähklev huumor: kui sellega kord juba klapib, siis klapib. Aga lubage naerda (loe: ärge vaadake nii kurja pilguga): inimesed võiksid sellest üle saada, et keegi naerab “vales kohas” (mitte et ma ise selliste asjaolude puhul nina kirtsutanud poleks – aga jaa, ikka sõnad, mitte teod). Inimesed on imeliselt imelikud ja see ongi see põhiasi, mis teeb maailma nii mitmekesiseks. Sugu, vanus, rahvused, rassid võivad ju erinevad olla, aga kui huumorisoon on samas kohas, siis on kõik hästi. Ning huumoreid on rohkem kui rasse – see teeb meie imelikkuse eksklusiivsemaks kui kõikvõimalikud eksootilised eripärad. Naera teatris pealegi oma nõmedaid nalju ja mina naeran oma nõmedaid nalju. Segame siis pealegi üksteist, sest selle jaoks me ju ometi siia planeedile pandud oleme.

VÄIKE OSKAR SEGAB SUURI INIMESI inimesi sellega, et kirjutab muudkui näpuga õhku. “Kuule, poiss, jälle kribad õhku! Pane nüüd ometi punkt, muidu meil pole varsti midagi hingata, kõik õhk kambris su plära täis kirjutatud!” ütleb tema isa. Aga ükskõik mis juttu see perekond omavahel ajab, kõike läbib soojus ja südamlikkus. Kohmetu loomuga poiss kasvab nii õhkkonnas, kus tema erilisust ei peeta imelikuks, vaid ainulaadseks: kui tema “kiiksud” oleks jalge alla tallatud, poleks ta ilmselt näpuga õhku kirjutamisest kaugemale jõudnud – ilmselt ka seda oleks pidanud varjama. Selle asemel vaatab väike poiss meile siiral ilmel otsa ja seletab: “Sedasi sain mina kirjutada ükstakõik kus, kambris või heinamaal, sest õhku oli ju igal pool ja näpp oli mul kah alati kaasas.” Nii armas, ainult et mind jäi poole etenduse ajaks kummitama mõte, et palju tabavam oleks olnud öelda, et “näpp oli mul kah alati käepärast”. Aga see on võib-olla professionaalne… ee, ei, ilmselt lihtsalt kretinism kirjutada alati peas teksti ümber – ka seda, mida teised inimesed ümberringi räägivad.
Ikka jube hea meel on, kui Kivirähki teksti koomale ei tõmmata, nagu ikka mõnikord eesti teatris juhtub, vaid osatakse täpselt nii laiali laotada, et nüansid saavad kogu oma lopsakuses õitseda. Uusberg tundub olevat Kivirähkile just paras partner. Ma soovin, väga soovin neile palju aastaid koostööd eesti teatris.
Nii, kui teksti ja lavastusega on loodud viljakas pinnas ja lava korralikult üles küntud, siis tuleb leida sobivad näitlejad. Ega Draamateatris neist puudust pole. Puudus kipub olema pigem pinnasest, kus juuri korralikult sirutada saaks. “Kevadisse Lutsu” on aga kevadele omased kasvusoodustajad sisse kirjutatud ja sõnnikut ka heldelt hulka visatud. Roland Laos peaosas on üllatav, aga hea valik.Ühtmoodi veenev nii väikese poisina kui juba tunnustatud kirjanikuhärrana. Kindlasti pole ma Oskar Lutsu kunagi sellisena ette kujutanud – ja hea ongi.
Tuleb meelde Vanemuise “Kevade” Ruslan Stepanovi lavastuses, kus Arnot mängis Jaapani päritolu tantsija Takuya Sumitomo – varem tüütu hädaldajana tundunud Arno tegi mu silmis läbi totaalse transformatsiooni. Samamoodi läks seekord Oskar Lutsuga. Ning sellised juhtumid panevad tegelast mitte ainult antud esituses, vaid üleüldse uue pilguga nägema – uued tahud ilmuvad ka varasemale ühetahulisele pildile. Kauneid uusi tahke iseendas näitavad selles lavastuses kõik näitlejad. Tooksin välja Taavi Teplenkovi, kes on viimase aasta jooksul aina rõõmustanud – kus ta varem oli, mina ei tea. Väga tugevad on Tiit Suka ja Kristo Viidingu rollid. Kaupmees Arusk ja tema poeg – Raimo Passi ja Hendrik Toompere jr jr kehastuses – tõmbavad oma peenutsejakoomilisuses talupoeglikule siirusele veel topeltkriipsu alla.

ANDKRE ANDEKS, AGA EI mäletagi, millal Draamateater viimati õnnelikuks tegi. Liiga palju on saanud neid lõputuid võrrandeid. Aga toon korra Noizmakazi “Lõputu võrrandi” veel teises kontekstis esile. Seda lugu läbib hästi lihtne ja monotoonne bassikäik. Nii orgaaniline, et lihtsalt lugu kuuldes ei pruugi seda liini endale teadvustadagi. Seda kuuled siis, kui jääd eraldi kuulama, ja siis kuuledki varsti ainult seda – ja kui ei jää kuulama, siis tunnetad ikka. Mitte et see nüüd mingi eriline või ainulaadne asi oleks, aga just selle loo bassikäik käib mind juba aastaid kummitamas.
Samamoodi jääb osa etendusi kummitama ja teised mitte. “Kevadine Luts” jääb, ning just oma bassikäiguga – see, mis käib läbi kõhu, mitte läbi Ajurakkudevahelise Analüüsikeskuse – mis on küll vajalik koht, aga spetsialiseerunud ajutistele väärtustele. Kuna ka see valgest paberist, kirjatähtedest mustav ese, mida sa praegu käes hoiad, kuulub ajutiste väärtuste hulka, siis soovitan minna parem teatrisse. Ajutised väärtused juhatavad meid nii püsiväärtuste juurde kui halvale teele – viimast siiski ei soovitaks! (Sest loo lõpus peab olema moraal, eks ju.)