Newsletter

Stay informed on our latest news!

Maailm on piiririik tõmbetuultes (PM)

11.05.2012

MAAILM ON PIIRIRIIK TÕMBETUULES
Margus Mikomägi

Draamateatris esietendunud David Edgari näidend «Nelipühad» Eest­i bulgaarlase Mladen Kiselovi lavastuses on suur, tähenduslik ja maailmas sündivat sõnastav.

Selles loos, õigemini neis lugudes (laval on paarkümmend osatäitjat, kellel koos ja eraldi oma asi ajada-rääkida) ja lavastuses on razmahh’i. Kes vene keelt ei mõista, sellele võib selle sõna tõlkida ehk haardeks. Haardega lavastusi on meil teisigi, razmahh’iga lavastusi on mõni. Laval on maailm ja laval on inimene, lood on isiklikud, lavastus annab üldistuse.
Et mitte olla üldsõnaline, siis pakun sesse ritta, millesse «Nelipühad» Eesti teatripildis asetub, kaks lavastust lähiajast – Linnateatris Peter Barnesi «Jumala narride vennaskond» Elmo Nüganenilt ja Von Krahli «Gilgameš» Peeter Jalaka lavastuses.
«Eesti matus» draamateatris endas on ka seda masti lugu, mis eestlase olemust kirjeldab. «Nelipühad», tõsi, eestlastest ei räägi. Räägib hoopis sellest, mis juhtub, kui sotsialism lõpeb. Kes siis tulevad, miks, milliste mõtetega, ja sedagi näidatakse ses loos / neis lugudes, mis juhtub.

Valul ei ole vahet

Raske öelda, kas Kiselovi lavastuse lõpus teatrisaali lavalaest publikut vaatama jäävad lunastaja Kristuse silmad ja äsja õhku lastud seina varemetele tekkiv kiri «Vabadus» on iroonia, tõeline usk sesse, et inimkond kuidagi sest ummikseisust pääseb, või hoopis üleskutse neile, kes etendust vaatasid, mõelda positiivselt.
Tõtt-öelda kuulub ka see viimane pikka lavastust vaadanute jaoks vist iroonia valda.
Lavastaja ja kunstnik Vladimir Anšon on lavakirikusse asetanud vähemalt kolme meetri kõrguse tänapäevase ehitustellingu.
Ja selle tellingu küljes vilguvad aeg-ajalt oranžid ohutuled. Elu on ehitamine ja lõhkumine, tellingutes on maailm olnud läbi ajaloo. Selle lavastuse kurbust tekitav järeldus on, et me pole mitte kunagi osanud märgata ohutulesid. Pigem laseme ennast ikka ja taas eksitada virvatuledest.
Bulgaarlase valu ja eestlase valu ei saa olla erinevad. See näidend on ka sellest, kuidas valitsused ja inimesed mõne valu peale silmad sulgevad ja mõne valu tühjalt, küll aga kõmisevalt hoolimise atribuudiks räägivad.
Mida näiteks tuua? Näiteks kõlab laval jutt sellest, kuidas paljud endale maailmas uut kodu otsivad, meelega oma passi ära viskavad, sest kui ei ole passi, ei ole ka kohta, kuhu neid tagasi saata. Irooniline, aga seadustele vastav. Peta, siis jääd ellu. Pisike petab pisikeselt, suur suurelt. No ei peaks nii olema, aga ometi...
Kuna pea neli tundi kestev lavastus on paljule muule lisaks ka põnevuslugu, ei hakka siin milleski konkreetseks minema.
Ka näidendi autor ei ütle, millises piiririigis uskmatud, usklikud, teadlased, poliitikud, karjeristid, seiklejad, elu hammasrataste vahel olevad ja sealt vahelt välja võitlevad inimesed viibivad.
Ma siis ütlen siin hoopis sündmusi me Eesti lähiajaloost, mis sarnased «Nelipühaga»: pronksöö, jalgratturid pantvangis, Vigala kiriku altari ülevärvimine, Edgar Savisaare silmad valimisplakatitel, maa, majade, laevade, tehaste ... erastamistülid, mis kestavad tänaseni, looduskaitsealuste maade vahetuste skandaal, paljude inimeste pagulaseks jäämine omal maal ja inimeste lahkumine kodust, sellepärast, et muidu ei ela, Kohila külje alla asuv Angerja Issanda Taevaminemise kirik, kus Nõukogude ajal oli ladu...
Draamateatri laval lahtirulluv on osa meie maailmast. Maailmast, kus on palju silmakirjalikkust ja ükskõiksust. Me elame selles maailmas.

Aeg ei ole süüdi

Pärast Mladen Kiselovi suurlavastuse vaatamist saan veel selgemalt aru, et ei ole paremaid ja halvemaid aegu. Me kõnepruugis on levinud see, et nooh, ajad on sellised, kannatame ära ja siis elame paremini.
Ses lavastuses näitlejad mängivad meile küllalt karmi ja selge pildi sest, mis elu on. Suisa nii, et ma veel vanemaks saades enam kunagi aega ei süüdista, vaid ikka ennast ja inimesi.
Kirik, mis selle näidendi tegevuspaik, on jumalameeste seas käest kätte käinud, seda on oma pühakojaks pidanud nii natsid kui moslemid, ja kõik see on kestnud alates 13. sajandist. Siis raiuti inimestel päid maha, täna...
Kui teatrilaval on lahing, siis keegi sureb. Kummal on raskem surra, kas maailmakultuuri tundval kunstiteaduste doktoril, kes tajub ilu võlu ja hääbumist, või ühe jalaga sõduril.
Piiririigid seisavad Euroopa lahinguväljadel. «Olgem head eurooplased, rääkigem ameerika keelt...» teeb näidendi kultuuriminister, kes piiririigis on tituleeritud muinsuskaitse ministriks, nalja. See ettepanek on tehtud selleks, et kõik kõigist aru saaksid. Kas see ikka on nali?
Sellesama pühapäeva hommikul, mille õhtul draamateatris oli selle lavastuse esietendus, rääkis «Ööülikooli» toimetaja Jaan Tootsen televiisoris loo eesti juurtega rootslannast Sofia Joonsist.
Rääkis sellest, et kui Joons siin üheksakümnendatel endale vajalikke dokumente vormistas, siis ta selgitas ametnikele, mis tema jaoks tähendab riigilõvi ja kuidas tal aega võttis, et mõista – riigilõvi küll, aga paberid küsivad riigilõivu.
Selle esietenduse eelsel laupäeval ilmus Postimehes Valdur Mikita essee, kus ta tõdeb, et oleme identiteedita rahvaks saanud. See on üks rida «Nelipühade» lavastusega taas.
Lavastaja Mladen Kiselov näpuga väga ei näita, tas ja ta lavastustes on palju kaastunnet. Elu allhoovused jõuavad vaatajate meeltesse. Kusagil seal lavastuses öeldakse, et alati on keegi, kes kaitseb pärisväärtusi. Seepärast jääb lootus. Draamateatril on, mille üle uhke olla.