Newsletter

Stay informed on our latest news!

Maailma hukk (PM)

MAAILMA HUKK
Heili Sibrits

ÕNNESTUMINE: „Laevahukk“ pakub Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri näitlejatele nüansipeent ansamblimängu.

Sellist võimsat ansamblimängu nagu Elmo Nüganeni lavastatud Tom Stoppardi triloogia teise osa „Utoopia rannik. Laevahukk“ esietendusel võis jälgida, nägin Eesti Draamateatri suurel laval viimati Ita Everi juubelietendusel „Augustikuu“. Selline kokkumäng on haruldane. Sest Eesti teatris domineerivad dialoogid ehk on tavaline, et laval suhtleb omavahel kaks tegelast, kolmas ja neljas (jne) laval viibiv näitleja lihtsalt ootab oma järge repliigi ütlemiseks.
„Laevahukus“ aga ei kadunud näitlejate omavaheline särin kõige rahvarohkemates stseenides. Nüganen paneb laval korraga omavahel suhtlema kuus, kaheksa, üksteist näitlejat, kaotamata sealjuures loomulikkust, tempot ega ka peateema jälgitavust.

Kirg!
Elmo Nüganeni lavastus on sinihallides toonides. See on maailm, kus kroonlühtrivalguses otsitakse kirglikult tõde, kuid akna taga kõmiseb ähvardav äike ning päikesepaistet võib aimata pilvede vahelt. Vaid Moskva lähistel asuvas härrastemaja aias paneb päike ühel hetkel lava särama – perekond Herzen saab loa lahkuda Venemaalt.
On 19. sajandi keskpaik, ees ootab revolutsioon Prantsusmaal, Karl Marxi „Kommunistliku partei manifesti“ ilmumine... Laval on emotsioonid ja ideed, kirglikke plahvatusi. „Laevahuku“ fookuses on vene intelligendid ja radikaalid/ revolutsionäärid Pariisis, Salzbrannis, Dresdenis ja Nice'is. Ent Nüganenile omaselt tõuseb peamiseks armastus, eelkõige Natalie Herzeni suure armastuse ideaal, tema meeletu armumine, mida publikule näidakse küll läbi praotatud ukse, kuid mis purustab kõik.
Elisabet Reinsalu mängib Natalie naiseks, kes pole küll femme fatale, kuid kelle kohalolek on alati märgatav. Natalied võib süüdistada naiivsuses, aga ta on siiras. Ta on ühtaegu madonnalikult emalik, alluv ja alandlik, kuid ka kirglik armuke.
Natalie roll on mitmetahuline ja sügav. Elisabet Reinsalu näitlejavõimed pääsevad tõeliselt valla poja kaotamise stseenis, see pole lihtsalt kriiskav hullumeelne kisa, vaid südantlõhestav karje, kukkumine, maailma purunemine.
Kui mehed elus (st laval) targutavad, siis tema elab! Teine lavastuse elav naine on Merle Palmiste Maria, Nikolai Ogarjovi abikaasa, kes elab küll kokku maalikunstnikust armastatuga, kuid keeldub lahutusest. Maria on iseseisev ja kainelt kalkuleeriv naine, keda võime kohata täna tänavatel. Suurepärane kontrast Nataliele, keda iseseisvus ja abikaasa lahkumine tapaks.
„Laevahukus“ näeb mitmeid meeldejäävaid rolle. Õigemini tahaks kõiki näitlejaid kiita, nauditav on nii Anne Reemanni episoodiline itaallasest teener Rocca, Argo Aadli slavofiili ja Bakunini advokaadina, rääkimata kandvatest tegelastest: Mait Malmsteni Aleksandr Herzen, Andrus Vaariku Nikolai Ketser, Rain Simmuli Vissarion Belinski, Tiit Suka Mihhail Bakunin, Anu Lambi Herzeni ema, Ivo Uukkivi Nikolai Ogarjov, Henrik Kalmeti Ivan Turgenev, Aleksander Eelmaa Venemaa konsul Nice'is, Mari-Liis Lille Natalie sõbranna, Indrek Sammuli Timofei Granovski ja võrratu-võrratu Priit Võigemasti Georg Herwegh!

Kõik kaob
„Aja jooksul, mis pärast isiklikku õnnetust möödunud on, elas laevahuku üle terve maailm.“ Sellised read pani 24 päeva pärast Prantsusmaal Teise Impeeriumi väljakuulutamist, poja ja ema hukkumist ning naise armukesest teadasaamist kirja Aleksandr Herzen.
Eesti Draamateatri laval purunebki suure armastuse ideaal, usk paremasse maailma. Aga samas ei võta Nüganen-Stoppard meilt lootust, pilvede vahelt on alati näha natuke päikest.
Draamateatri ja linnateatri koostöös valminud „Laevahukku“ iseloomustavad tähelepanuväärsed rollid, suurepärane ansamblimäng ja loomulikult Elmo Nüganeni käekiri, tema tundlikkus ja suurte teemade lummus.
Nüganen kasutas lavastajana ära pea kõik suure lava võimalused, ent mõjuvaimaks sümboliks tõusis õrnalt tuules lehviv üksik kardin – see kardin on kui 19. sajandi utoopiliste ideede ja karmi reaalsuse/looduse kokkupuutepunkt, tuletades meile meede, et tuul lennutab kõike ja kõiki.
„Utoopia rannik. II osa. Laevahukk“ ei ole Nüganeni lavastajakarjääri lavastus number üks, ent selle lavale jõudmine on sündmus – Eesti Draamateatris kestis aplaus kümme minutit.