Newsletter

Stay informed on our latest news!

Mark Rothko kunstiviha täidab ateljee ja teatrisaali (EPL)

05.10.2011

MARK ROTHKO KUNSTIVIHA TÄIDAB ATELJEE JA TEATRISAALI
Andres Laasik

Punane” on kirjutatud võrdlemisi töökindla duetina ning Ain Lutsepp ja Uku Uusberg mängivad selle kenasti välja.

Draamateatri katuse all väikeses saalis avanevad vaataja ees peatükid moodsa kunsti loost. Ain Lutsepp on kehastunud abstraktse ekspressionismi viljelejaks Mark Rothkoks ja kuulutab olulist kunstitõde.
Sissejuhatus kunsti on sisuline – laval on küpses kunstnikueas Rothko ateljee, kus ripub tema valmis ja pooleliolevaid teoseid ja kus on maalimisvahendeid, kola, mida kunstiloomiseks ja elamiseks vaja. See on kunstiloomise köök koos selle asukatega: vana kunstniku ja tema selliga.
John Logani kenasti auhinnatud näitemäng „Punane” pole mingi laitmatu meistriteos, kuid tühine pole ta ka mitte. Et teatritekst näitlejale mängimiseks toitu pakub, tõestab Ain Lutsepp ameeriklasest kunstimeistri rollis. Näitemängu dialoogides on peidus poeetilisi kunstimõtestamisi, põlvkondade konflikti ja eetilisi valikuid, mis näitemängu tegelaste ees seisavad. Uku Uusberg on Lutsepale tundlik partner, kes peegeldab tagasi suurmehe sisemaailma liikumisi. Näitemäng on kirjutatud võrdlemisi töökindla duetina ja selline teos Draamateatri laval ka sünnib.

Huvitav tõlgendus
Näitemäng on kahe inimese suhete ehitamisel täitsa kaval, jättes võimaluse alltekstide ja mitmetähenduslikkuse jaoks. Tegevuse arenedes muutuvad ka kahe mehe suhete motiivid. Esietendusel käis selles veel näitlejate vastastikune kompimine, paistis, et nüansid alles hakkasid selginema ja meeste kunstivaidlused tekkima.
Ain Lutsepa rollitõlgenduse puhul on huvitav see, kui sirgjooneliseks, kunstikirglikuks meheks ta Rothko mängib. Selles on kunstilooja teadvustatud eneseusku, mis mõjub kui manifest. Sugugi mitte kõle seejuures. Selline tõlgendus töötab mõnes kohas kahe mehe vastastikuse dialoogi ehitamisele vastu. Näitemängu loogika järgi on Rothko rohkem krutskimees, kui Lutsepp seda mängib. Aga küllap on selline tõlgendus valik, mida saab võimalikuks ja ka õnnestunuks pidada.
„Punane” on lavastus, kus on lisaks vahedale dialoogile liikumisega seotud visuaalsed kujundid. Asi ei ole mitte ainult hoogsas stseenis, kus kaks mees himuralt üheskoos lõuendi kruntvärviga katavad. Lavastuses on näha kehakeelt, mida näitleja kannab. Selles väljendub meistri ja selli suhe ja ka muud märksa nüansseeritumad kahe mehe suhete klaarimised. „Punane” on veidi vanamoodne, aga rikas ja veenev teater, mis pakub elamust näitlejamängust. Tükikest moodsa kunsti ajalugu pealekauba.

„Punane”
Autor John Logan
Lavastaja Priit Pedajas
Kunstnik Riina Degtjarenko
Tõlkinud Martin Algus
Osades Ain Lutsepp ja Uku Uusberg
Esietendus 25. septembril Draamateatri väikeses saalis