Newsletter

Stay informed on our latest news!

Maša, Olga ja Irina Moskvasse ära ei sõida (EPL)

15.02.2012

MAŠA, OLGA JA IRINA MOSKVASSE ÄRA EI SÕIDA
Andres Laasik

Kolme õe" järjekordne lavastus Draamateatris paistab silma vastuoluliste rollide ja tugevate näitlejatöödega.

Merle Palmiste, Kersti Heinloo ja Marta Laan mängivad vahva naiseliku väega kolme õde, kes unistavad provintsilinnakeses paremast elust, kuid asjad lähevad, nagu nad pahatihti kipuvad minema.
Kolm õde“ on lavastus, mida on kogu aeg huvitav vaadata, sest näitlejates on olemas sõnum, meetod ja jõud. Pole ühtegi läbikukkunud rolli, mille puhul pole selge, mille pärast näitleja on lavale tulnud. Selles mõttes on ilmselge pööre paremuse poole võrreldes Draamateatri eelmise Tšehhovi lavastusega, mis oli niisamuti Hendrik Toompere lavastatud „Kirsiaed“, kus oli näitlejakvaliteedi ebaühtlust, üksikute rollide ärakukkumist. Teenijarahvast kujutavaid Draamateatri raudvara Tõnu Aava ja Ester Pajusood on mõnus vaadata, nagu ka pearolle mängivaid tähti.
„Kolme õe“ lavastusel on avatud ülesehitus, kus näitlejatel on pakutud raamides võimalus avada ennast näitlejana nii, et tekib lähedane kontakt mängitava dramaturgiaga. Mängitakse konkreetse tõlgendusega rolli, kuid samal ajal tekib lavale näitleja kunstnikuisiksuse võlu, salapärane fluidum, millest Tšehhovi-traditsiooni puhul on palju heietatud.

Intrigeerivad tõlgendused

Toompere lavastuses tuleb huvitaval moel välja, et näitleja kunstnikusarm pääseb Tšehhovi dramaturgias esile ka siis, kui näitemängu tegelasi on esitatud ilustamata ja õilistamata, nagu teatud etendamise traditsioon seda eeldab. Heaks näiteks on Jan Uuspõllu mängitud Veršinini roll, kelle filosofeerimised kolme võluva õe majas omandavad mitmeplaanilisuse, milles on vaimse lennukuse kõrval ka edevust ja tähelepanuvajadust. „Kolme õe“ lavastus on selles mõttes läbimõeldult ühtne, et pole tegelasi, kes oleks üheplaaniliselt õilsad ja positiivsed.
Ka kolm tänapäeva mõistes ülekvalifitseeritud õde pole esitatud ülearu üllalt ega vapralt. Nii ei teki ka tugevat ühiskondlikku vastandust intelligentsete naiste ja provintsliku ümbruse vahel. Maša on krutskitega naine, kelle mängimiseks Merle Palmiste leiab asjalikult tuge teatritekstist. Kersti Heinloo Olga ja Marta Laane Irina esitustes on nähtav mingi iseloomu nõrkus. Juba näiemängu kuulus „Moskvasse, Moskvasse!“ teema mõjub kuidagi jõuetult. Miks nad siis ei sõida? Provintsist väljarabelemise vajadus ja võimatus ei kerki lavastuse teemade seas eriti teravalt esile.
Mait Malmsteni mängitud õekeste vend Andrei on esitatud hädapätakana, kelle kehavormide kujutamiseks on näitlejale padjaga kõhukest kasvatatud. Teravdatud saamatuse vastukaaluks mängib Malmsten Andrei nutikaks inimeseks, kes märkab enda ümber toimuvat, kuid on võimetu asju paremuse poole pöörama. Seejuures paneb näitleja hädavarese kujusse mingi salapärase sarmi, mis muudab tegelaskuju publikule pigem meeldivaks.
Hendrik Toompere jr mängib parun Tusenbachi poeetiliseks noorukiks, kelles võib näha teatud lihtsameelsust, nii et temaski on karakteri vastuolulisus olemas. Vahe inimese tumedamat poolt esindava Soljonõiga (Rein Oja) pole väga suur. Tegu on ühe ja sellesama seltskonnaga.
Tšehhovi näitemängu vastuolulised tegelased sobivad hästi kõleda angaarina vormistatud lavaruumi, kus märke helgest minevikust (millest igatsevalt tihti räägitakse) on tegelikult vähe. Vaid möödunud päevadest jäänud külgkorviga mootorratas liigendab lava ja pakub stseenides osalejatele istet. See on koht, kus mugavus puudub, kuid mis aheldab inimesi enda külge...
Intensiivse vormi ja intrigeerivate karakteritõlgendustega lavastus annab vaimutoitu nii tavavaatajale kui ka teatrigurmaanile. Siiski jääb lavastuses puudu midagi, mis tublide rollidega klassikatõlgendusel päris kunstikuldmunaks tõusta ei lase. Tekib küsimus, kas sedasi väljatimmitud rollitõlgendustega ei lähe ka osa dramaturgilisest konfliktist kaotsi. Teravdades on midagi ka pehmemaks muutunud. Aga tõlgenduslikud kaod ei tähenda kaugeltki seda, et väärt klassika teostus on nahka läinud. Küllap on „Kolme õe“ näol tegu ühe 20. sajandi tähtteose elluäratamisega, mille üle esindusteater võib uhke olla.

Anton Tšehhov
„Kolm õde“
Lavastaja Hendrik Toompere jr
Kunstnik Ervin Õunapuu (külalisena)
Muusikaline kujundaja Liisa Hirsch
Osades: Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Merle Palmiste, Marta Laan, Taavi Teplenkov, Jan Uuspõld, Hendrik Toompere jr jt
Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 12. veebruaril