Newsletter

Stay informed on our latest news!

Meheks olemise talumatu koorem/ Postimees

02.02.2011

Priit Pedajase uuslavastuses «Hirmus veretöö Läänemerel» on suure verise loo sees veel suuremad meeste sisse takerdunud elu lood.

Näidendi pealkiri ütleb vaatajatele loo lõpu ära. Kes viitsib, loeb kavast, et lugu on tõestisündinud, et juhtus 19. sajandil. Lugu ise oli hirmus siis, kui see juhtus. Mõttetuna näivate veretööde sagedus tänapäeva maailmas on sellised lood tavaliseks kahandanud ja meie teadvusesse jõuavad need ehk vaid siis, kui isiklikult puudutavad.

Kõigepealt varastab unistuse

Läänemere veretöö lavastuse ja näidendi arhetüüpsed tegelased on nii meisterlikult mängitud, et see puudutab, ehk isegi iga meest.

Lavastuse alguses on pidu. Võetakse enne merele minekut viina, krabatakse naisi ja unistatakse. Õigemini unistavad nooremad, need, kelle elu veel ees. Hästi meie elu moodi on see näidendi alguse «idüll». Aetakse asja. Väliselt ei ennusta miski hirmsat veretööd, ehkki...

Elu alustavad mehed ja elu näinud mehed on laval ja on ses näidendis. On maal ja laevas, mis elu ju ongi.

Näitlejameisterlikkus ja näitlejate valiku meisterlikkus iseloomustab kogu lavastust. See, kuidas näitlejad esmapilgul kõige trafaretsematele karakteritele oma näo, liikumise ja elu annavad, on nauditav ja õpetlik ühtlasi. Õpetlik vaatamise ja mõistmise mõttes. Kui sageli me kipume välise joonise järgi inimeste üle otsustama, märkamata, mis on sees?

Jaan Umb (Lauri Lagle) näppab kohe etenduse alguses sõbra, madrus Johani (Uku Uusberg) unistused. Umb räägib neist Liisile (Kersti Heinloo), keda endale tahaks hoopis Johan. Räägib teise mehe juttu ja see lähebki peale. Räägib, kuidas tema läheb Heinaste merekooli. Ehitab laeva ja võtab siis Liisi laeva kaasa. See, kuidas Liis Umbi tantsima veab, kuidas hiljem Johanit söödab ja neist unistustest joobub, on ilus.

Pootsman All (Ain Lutsepp) teab kuidagi kohe, esimesest lavaletulekust peale, et kõik läheb tühja. Miskit kogujalikku tarkust on selles mehes. Ta kuuleb, mida räägitakse veel tegemata tegudest, ja ütleb: «Minek ainult kõik ja nii on.»

Kapten Aleksander (Jaan Rekkor) lubab Umbi emale Madlele (Ülle Kaljuste), et võtab poisi laeva, paneb tööd tegema kõvasti ja tappa annab ka kõvasti.

Lipukapten (Taavi Teplenkov) on tark, aga lätlane. On Saulkrastist ja see ei ole mere ääres. Õpib eesti keelt, märkmik on vestitaskus. Lubab madrus Johanile kaarti õpetada. Jääb kergelt purju ja hüppab nagu jänes. Laulab ka nagu kukk, hommikuti.

Madrus Jakob (Tõnu Oja) on selline «keskmised koju tulevad» mees.

Kõik osalised on isikupärased ja ajavad laval oma maa ja mere asju nõnda usutavalt, et võid üht tegelast jälgides unustada, mis teistega sünnib.

See, kuidas Kersti Heinloo poisse tantsima meelitab ja tantsib, see, kuidas Ülle Kaljuste on Jaan Rekkori kapten ja pisut piinlikke olukordi matroonina lahendab, on vaatamisväärne. Muu hulgas on omaette klass kõigi näitlejate liikumisjoonis. Ses näidendis võetakse päris palju viina ja laval pole mitte ühtegi igavalt ja trafaretselt purjus meest.

Siis minnakse maa pealt merele. Etnograafiline muutub eksistentsiaalseks. Lokaalne globaalseks. Küsimus on: miks mehed on sellised, nagu nad on? Kui lavastuse alguses tundub, et aetakse Eesti asja, etnograafilist pärimusasja, kaunis Kihnu keeles, juttudes on Heinastel ja Riial kindel koht, siis merel kaob äkki loost kitsas Kihnu mõõde.

Mida isiklikumaks jutud muutuvad, seda enam ei saa tähtsaks kohad, vaid kogemused ja nägemused. Tasapisi, aga ülihuvitavalt hakkab ilmnema, mis meestega tegu on.

Igaühel on oma isiklik suur lugu, mida väga kiiresti välja rääkima ei kiputa. Nagu elus tavaliselt. Umbi kiusatakse, et on noor ja unistab, ajendiks hoopis see, et mees purjeriiet on varastanud.

See, kas Umb on varas, lavastuses selgeks ei saagi ja järele mõeldes ei olegi see meeste mõistmisel tähtis. Põhjused, miks Umbi klopitakse – ka see ei ole otsesõnul väljaöeldav. Mees ise kirjutab ema Madlele, et kõik on hästi, ei kaeba.

Isiklikud traagilised lood

Siis tulevad suured lood. Rekkori kapteni lugu, kus mehed oma laeva kummituste laevaks joovad, purjedeta ja taglaseta laevaks. Maha joodud unistuste purjed! Metskapten hoiab taevasse vaadates kinni oma karvast pead. Ja siis pekstakse noort Umbi.

Uusbergi madruse maha löödud «sõnakuulmatu» hobuse lugu. Ja siis pekstakse Umbi.

Lutsepa pootsmani lugu sõbrast, kellega koos merd sõideti ja kellel nüüd punasest puust jalg on. Seepeale pekstakse Umbi.

Tõnu Oja madruse lugu «TEMAST» – rotist, kes laevas ja keda ei söödud ära ka siis, kui 57 ja pool päeva oli näljas oldud. Näljaroti lugu. Kui see lugu lõpeb, algab torm. Umbi ei peksta, ta ronib masti.

Pootsman kiidab Umbi selle eest, mis ta tormi ajal tegi. Jutustab loo, kuidas Tobias päris jala kaotas ja kuidas ta puujala sai. Ja muidugi lõpeb lugu sellega, et Umb pikali tõmmatakse ja tema peal saega ette näidatakse, kuidas jalga saeti.

Siis loeb «sõber» Johan ette Umbi pooleli kirja emale, kus ei ole ühtegi etteheidet. Mehed vaid naeravad.

Lutsepa pootsman ütleb: «See ei ole hea, et pooleli. See ei ole hea. Kui minna, siis ikka minna. Kui edasi ei pääse, siis muudkui uks maha ja tee puhtaks. Nii jah. Nii on. Minek kõik ainult...»

Umb võtab kirve ja tapab kaaslased. Rekkori metskapten, kes ainsana ellu jääb, küsib imestades: «Mina lubasin sinu emale, mina lubasin sinu emale... Et mehe teen... Et peksan meheks... Aga sina... Aga sina...»

Meheks olemise talumatu koorem... mehed, kes lugedes siiamaani jõudsid ja kahtlustama hakkasid, võiksid teada, et seda lugu saab vaadata ka kui lõbusat meelelahutust ja naljamängu.

Uuslavastus
Villem Tuun
«Hirmus veretöö Läänemerel»
Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnik Riina Degtjarenko. Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Valguskunstnik Priidu Adlas
Esietendus 30. jaanuaril Eesti Draamateatris

Allikas: http://www.postimees.ee/381852/meheks-olemise-talumatu-koorem/