Newsletter

Stay informed on our latest news!

Mida sa siit otsid? (EPL)

MIDA SA SIIT OTSID?
Veiko Märka

Paradiisist väljaheitmine on nagunii kole. Leedu näidend vaatleb, kuidas seda tehakse Aadama ja Eevaga eraldi.

Massiline võõrsile tööle minek peaks eestlasi puudutama sama sügavalt kui leedulasi. Tõepoolest, lavastuse „Väljaheitmine” miljöö ega isegi alltekstid võõristust ei tekita, paljugi tuleb tuttav ette. Olemuslikud erinevused on aga suured. Esiteks on Leedu juba ajalooliselt suur väljarännumaa ning erinevalt eestlastest (ja lätlastest) on emigratsioon valdavalt olnud majanduslik, mitte poliitiline. Teiseks rändasid leedulased erinevalt eestlastest (ja lätlastest) peamiselt Põhja-Ameerikasse, st rahvaste sulatusahju, kus neil peaaegu puudus võimalus säilitada oma keelt, kultuuri ja majandusmudelit, nagu juhtus Siberi või Abhaasia külades, Peterburis või mujal alalhoidlikul Venemaal. Lavastuse peategelase Beni kirglikul-meeleheitlikul ümberrahvustumissoovil on niisiis valus ajalooline tagapõhi. Kolmandaks viidatakse näidendis mitmel korral Tšingis-khaani pärandusele, mis muutvat idaeurooplased süngeteks, ettearvamatuteks ja ebastabiilseteks. Eestisse (ja Lätisse) see mürgeldaja teatavasti ei jõudnud.

Seega toob lavastus esile kahe rahva sarnasused, kuid ka erinevused. Näidendi alapealkiri on „Ühe õuna kroonika”. Emigrantide võrdlemine maanteele kukkunud õuntega on tõesti üks kandvaid ideid. („Igal juhul ühel hetkel me taipasime – meie olime need õunad.”) Selleski kujundis avaldub leedulase ja eestlase vahe. Viimane tahaks igal pool jääda ikka õunapuuks, kindlalt mulda juurduda – ja võimaluse korral Eesti klubis rahvatantsu keerutada. Ja kui otseselt näidendi kontekstist lähtuda: praegusel Eesti tööjõul on Helsingis tunduvalt lihtsam oma identiteediprobleeme leevendada kui Leedu tööjõul Londonis.

Näidendi selgroog on meeleheitlik pidepunktide otsimine võõras keskkonnas. Kui kasvõi õhtul ütleks keegi emakeeles „Tere hommikust!” või vastupidi, laseks möödunu täielikult unustada. („Midagi meenutab veel Beni, kuid ma olen ta unustanud.”)

Filigraansed näitlejatööd

Vähemalt sama palju kui valusa sotsiaalse teema jahmatavalt ere käsitlus avaldab „Väljaheitmise” puhul muljet ligi nelja tunni pikkuse lavastuse suurejoonelisus. Eelkõige paljud filigraansed näitlejatööd, katkematult pingeline õhustik ja lavaruumi maksimaalne kasutamine – seda ka vertikaalselt. Lavaefektidega tükk ju ei hiilga.

Jääb mulje, et igale vastutusrikkale rollile on leitud täpselt õige tõlgendaja. Kristo Viiding Ben Ivanovina on kogu aeg tähelepanu keskmes. Tema napp kehakeel, vaoshoitus ja teatav alistunud hoiak moodustavad sellega terava kontrasti. Kuna osa on nagunii otsast lõpuni heroiline, mõjub selline tagasihoidlikkus maitsekalt ja meeldejäävalt. Seostudes ka tema nimega, mis ühendab Londoni kõige esinduslikuma sümboli ja Ida-Euroopa kõige anonüümsema perekonnanime.

Nikolai Bentsler Vandaalina (hiljem ka koerana) esindab vastupidi ekspansiivset kehamängu. Tema arulage optimism ja koomilisus vastanduvad Beni allaheitlikkusele ja lõhestatusele. („Kuule! Lähme anname kellelegi peksa!”) Nii jõuliselt idiootlikku tüüpi kui Vandaal pole Eesti teatris ammu nähtud. („See Vandaal on täielik loom!”) Kuid kui mõlemad mehed tõusulaine eel kaldamutta kinni jäävad, on surmaoht täpselt ühesugune.

Võõrsil jääb inimesele väga vähe sisemisi pidepunkte. Üks neist võiks olla armastus. Või vähemalt pariteetne seks. Nii muutuvad näidendi võtmetegelasteks mõlemad Beni kiindumused Egle (Inga Salurand) ja Olga (Liisa Saaremäel). Mõlemad liinid on piisava rõhuga välja peetud, ainult et Egle karakteris leidub häirivalt palju vasturääkivusi. („Miks me siin oleme? Ma tahan koju minna, aga ma ei saa.”) Tõsi, need ainult suurendavad Beni traagikat, nii et kunstilisest küljest on kõik korras. Liisa Saaremäel nii Olga kui ka Karolinana on igati terviklik ja armas. Nagu ka viimase skvottijast-punkarist kaaslane Karlis (Christopher Rajaveer). Põhimõtteliselt taanduvad kõik suhted siiski piibli arendusele: Aadam ja Eeva on paradiisist välja aetud, aga kumbki omaette.

Suurepärased lühirollid teeb Jüri Tiidus. Kuigi ükski kolmest pole mahukas, on näitleja koondpanus silmapaistev. Eriti pakistanlase Azimina, kes formaalselt peaks kuuluma hoopis teise kultuuriruumi, kuid kelle pagulastraagika sarnaneb Beni omaga. Näiteks klubijalgpalli vaadates: „Tahaks, et oleks nendega midagi ühist. Kasvõi see sall.” Mõjuv on Azimi üldistus globaalse küla piirkondlike erinevuste kohta: „Teises kohas on teised sallid.” On irooniline, et just Azim hävitab Beni kohanemisprotsessi tähtsaima pidepunkti: selgub, et tema „parim sõber” Freddie Mercury oli tegelikult tšurka ja gei.

Ka Markus Luik Beni tunduvalt kohanemisvõimelisema sõbra Eedina paistab silma.

Ben: „Sa oled koer.”

Eedi: „See on tõsi.”

Sellest dialoogist saab tuletada ka ühe näidendi juhtmõtte: mõlemad on koerad, ainult et Eedil on peremees, Ben on kodutu.

Sellegi kohta, miks peab koer olema, antakse ammendav vastus: „Meid ei aeta enam taga. Me pääsesime korrumpeerunud Leedu kohtu käest.” Ehkki tegelikult ollakse endiselt under pressure, ei rohkem ega vähem. „Lähme ära siit.” – „Kuhu?” – „Ükskõik kuhu.” Aga ei saa minna kuskile, kus sind ei ole. Ei saa minna ka näiteks tagasi ema kõhtu, ehkki enamikule tegelastele oleks see ilmselt ainus positiivne lahendus.

Ülejäänud näitlejatel nii väljapaistvaid rolle pole. Sujuv ansamblimäng ning iga sõnumi ja emotsiooni ammendav esiletoomine on aga ka kõigi nende teene.

Väidetavalt on Hendrik Toompere juunior Leedu originaaliga võrreldes olulisi muudatusi teinud. Tegelasi on juurde toodud, aga ka üheks persooniks ühendatud. Algupärandit nägemata võib siiski kindlalt väita: midagi ülearust, juurde poogitut, kohatut Draamateatri lavastuses pole. Aga ka vastupidi: kõik liinid jõuavad vaatajani lünkadeta ja ebaselgusteta. Aukartust äratavatest mastaapidest hoolimata on lavastus kindel tervik.

„Väljaheitmise” põhjal võib öelda, et Hendrik Toompere juuniori kui lavastaja areng on olnud märksa võimsam, kiirem ja huvitavam kui tema areng näitlejana. Ei imestaks, kui esimene ongi tema õige ampluaa.

Eesti Päevaleht, 22.09.2016