Newsletter

Stay informed on our latest news!

Mõtted halli mere äärest (Sirp)

MÕTTED HALLI MERE ÄÄREST
Maris Johannes

Tundub, nagu oleks elu ise su ees lehvitanud või vana hea dokumentaalfilm käima pandud.

Kunagi avasid soomlased meile akna maailma ehk võimaluse televisiooni kaudu välismaad vaadata, nüüd vangistavad nad meid oma metsade ja mere vahele, et saaksime igapäevase olemise rahu kogeda. New Yorgist võib küll laulda, aga oma kodunurga vareste, konnade, penide, inimeste keelt tuleb ikka tunda. See on sõnum, mille nokkisin üles Ingomar Vihmari lavastatud Pipsa Lonka näitemängust „Laulud halli mere äärest“. Olen selle lummava vangipõlvega Eesti Draamateatri suurel laval väga rahul ja rõõmus, et halli värvi tähendus on täiesti varjundivaba.

Elu teatrilaval on vähem teatraliseeritud kui meie valimiseelne argipäev. Keha ja vaim lausa puhkavad selles lavakeskkonnas. Satume ääremaale, kolkakülla, mida ähvardab oht jääda vee alla. Inimesed on seal veidrad. Veidi nupust nikastanud, ütleks asjalik meel. Tööd nad ei tee, ainult kulgevad omas mullis ja räägivad väheke. Igal oma kiiks: kes fännab 70aastast estraadilauljat, kes talisuplust, kes peab kasse ja luuletab, kes maalib, kes armub poes kummist vanniparti, kes libistab poetrepil õlut. Kõik see on ootamatult kodune ja emotsionaalselt arusaadav, nii et kui lugu laval peale hakkab, pole mingit probleemi olukorda sisse elada. Isegi ilus punane kolmerattaline jalgratas, millega ema oma napsist poega transpordib, tuleb tuttav ette. Üks mu tuttav otsib sellele parajasti uut omanikku. Nagu oleks elu ise su ees lehvitanud või vana hea dokumentaalfilm käima pandud.

Antakse aega olla ja toimetada. Kruvib mees üles sildi, väga tähelepanuväärse, millel on kirjas „elamiskõlbmatu ala“. See sõnum on nii fataalne või siis nii tavaline, et sellele lihtsalt ei pöörata tähelepanu. Naised kehitavad õlgu, väsinud mees küsib, mida ta peaks edasi tegema. Ja ongi kõik. Nii et juttudel pole selles loos suurt rolli. Inimese päeva hoiab koos harjumus, rutiin. Nii kui silmad lahti teeb, läheb maja taha ujuma. Kui kell kukub, tekk pealt ära ja kükke tegema. See, mida kirjeldan, on lavastuse algus. Oma kümme minutit toimetatakse nii, et ainsad sõnad ongi need elamiskõlbmatuse kohta öeldud.

Aja- ja kohamäärus „siin“ ja „praegu“ on teatris ikka mängu osa, lava ja publiku salakokkulepe. Teame kõik, et laval juhtub kahe teatritunni jooksul palju rohkem kui elus tavaks. „Laulud halli mere äärest“ panevad selle teatritõe kahtluse alla. Aeg seisab.

Kui istud esimestes ridades, ninapidi laval, siis on osadus täielik. Oled sattunud inimeste elu vaatlema, natuke ka selle sisse. Kui Kersti Kreismanni külanaine ikka arvab, et ta (teatri eeslaval) kummiribade vahel ujub, siis mullegi tundub, et vesi on väga külm. Kleer Maibaum-Vihmari ennastunustav hommikuvõimlemine on nii siiras, et saan pahaseks, kui ta peab raadioapsu pärast oma rütmi muutma. Seetõttu pole midagi imelikku, kui ilmub lastekühvliga tüüp, kes tiitsukaliku flegmaatilise õhinaga hakkab plaani pidama, kuidas merre tammisid ja äravoolukanaleid ehitada. Kevadine aeg ja üleujutus tulekul, miks mitte. Ja pirukat süüa on tal aega maa ja ilm, milleks kugistada. Siis keerab lavapilt mulle ette Martin Veinmanni näoga vanamehe, kes millegipärast maalib valgele paberile valge värviga metsajälgi ja tema kaasa on veidi vingus, sest vana ei soovi temaga suhelda. Jällegi olen selle valge värvi mehe austaja. Kuigi tuleb tunnistada, et selle koha peal on lavastus läinud juba õige sõnaohtraks, võrreldes eelmiste piltide sõnatu seisundiga.

Kui siia lisada veel minu lemmik­stseenid poetrepil, kus kolm parimas eas taati (Ivo U., Jaan R. ja Tiit S.) õlut libistavad ja suudavad selles olukorras terve elulugude virvarri välja mängida, olen lummatud. Ära tehtud. Nii et kõik, mis järgneb, on ainult kauba peale.

Selles kirjelduses on lugu ja lavastus segi nagu pudru ja kapsad. Miks näitlejanimed, rollid ju kõik kenasti kavalehel kirjas, kirjuta maha. Aga tegelaste nimed ei ütle tuhkagi sellele, kellel lavastus nägemata. „Laulude …“ rollid sünnivad näitleja asjatamise oskusest laval ja keskendumisvõimest, teksti pole suurt appi võtta. Vaata nagu head dokumentaali ja saada antropoloogiafilmide festivalile.

Miks me käime nii himukalt suvelavastusi vaatamas? Teiste eest ei oska kosta, aga ise tean küll, et loodan leida mängust ehedust, millele traditsiooniline teatrilava piiri ette tõmbab. Lootust on, et keskkond, mis on päris, annab mängule oma päris mündi juurde. See omakorda laseb elamusel kergemini ligi tulla. Mäng, aga ikka nagu päris. Oh üllatust, see päris-päris tunne tuli peale ka Eesti Draamateatri suure lava veerel ja see on igavesti magus kogemus.

Kirjanik on iseloomustanud oma tegelasi väga inspireerivalt: kavalehelt loen selliseid kirjeldusi nagu üksindusest arglik ja unetu Tytti, joodik ja kassilemb Petteri, talisupleja ja rauk Aila, umbes 50aastane Jarkka, kes on joodik ja oskab inglist, seksikas vanamutt ja lapsemeelne rauk Hilkka ning tema mees, kes on kolkaküla Picasso jt. Nendele mahlakatele kirjeldustele lisandub remarkide kaskaad. Soomlased ise olevat lavastanud selle näidendi koos jutustajaga, kes esitab remarke. Ka näidendi tõlkija Maimu Berg on kiitnud kirjanikku tema vaimukate remarkide eest, aga meile jääb see trupi salakeeleks. Ingomar Vihmar on jätnud jutustaja välja ja panustanud lavapilti. Remarkide osaks jääb toita näitlejafantaasiat. Nii kõnelengi vaatajana martinveinmannlikest valgetest pintslitõmmetest, tiitsukalikust flegmaatilisest õhinast, jaanrekkorlikest joobnud tantsusammudest, ivouukivilikust hallist kurbusest.

Nüüd siis boonustest. Mida kolkakülas veel tehakse peale elamise ja olemise? Kolkakülas on palju metsa. Seal käib võõras rahvas orienteerumas. Selline hull sport, kus inimesed tormavad sõgeda silmavaatega, paber pihus, mööda metsa. Eriti ettevaatlik peab olema autojuht, sest metsateele võib hüpata järjekordne dressipükstega olend, väledam kui põder. Lavastuses rikastab orienteerujate kirevat peret valge rüüga mees, kelle seljale on trükitähtedega kirjutatud „JUMAL“ ja kõhu peal ümberkukkunud number 8. Kui näitleja saabumine on sündmus, siis seda kunsti valdab Guido Kanguri Jumal jumalikult. Teised orienteerujad temast välja ei tee, Jumal ise on orienteerumismängust veidi segaduses, proovib kontrollpunktile pihta saada, mis tal hästi ei õnnestu. Aga kiriku leiab ta üles ja Jee­suse kannatused saavad lõpetatud. Nii et polegi nii lootusetu orienteeruja. Usuasjades on tugev ka üksildane Tytti, see Kleer Maibaum-Vihmari tubli võimleja. Vähemalt vastab näidendi Jumal tema ettekujutusele. Aga Jumala imeteost ta osa ei saa ja leiab suuremat hingetuge poplauljast. Külaelu on parajalt karune. Ei mingit lõunamaist musitamist ega helli tundeid omade vahel. Kui sind kallistatakse, tuleb sul seista kui pulk, käed kõvasti vastu külgi surutud ja huuled torssis. Kes meid küll selliseks on koolutanud, mõtlen, kui vaatan tuttava tundega Kersti Kreismanni Aila ja tema laste suhet.

Kolkakülas on pood, Õnne kaubamaja. Seal teevad ilma mehed. Nende osturituaalid on tehtud sama suure pühendumisega kui naiste hommikuvõimlemine. Seal saadakse kokku, klapitakse, passitakse teisi, vahel tabatakse külainimesi kummalistelt tegudelt. Ilus lugu juhtub Viire Valdma Hilkkaga, kes kohmakas ilus mängib maha armuloo vannipardi ja muumitrolli vahel, tema lapselikule raugarõõmule sekundeerimas Rekkori tegelane. Pood on meeste tõmbekeskus. Kuidas neile küll nii palju õlut sisse mahub: üks susinaga avatud õllepurk järgneb teisele, joogile tehakse kiirelt põhi peale. Vahepeal käiakse lausa taaraautomaati toitmas. Siin on mingi nipp mängus, Saku õlletehas on poolikud purgid villinud või mis? Meeste väike teatriime. Poes mängitakse maha ka selle lavastuse üks lõbusamaid stseene Jaapani turistide ja muumidega. Ester Pajusoo kaaskonnaga ja Jaan Rekkor on tegijad, aga nägema peab seda ise.

Kui lavastuse avastseen, kurjakuulutav elamiskõlbmatuks kuulutamine jätab tegelaste elu puutumata, siis teine vaatus algab lausa tormilise sündmusega: inimesed peavad tõusuvee eest kodunt pakku minema, hülgama oma igapäevaelu. Seepeale võib julgelt väita, et looduskatastroofid on ikka inimkonna ajaloo kulgu muutnud. Nii muutub ka meie lugu operetlikumaks. Unetud jäävad magama, vanurid kukuvad seksima, kolkarahvas hakkab New Yorgist laulma ja luuletaja on nõus oma haiku veega vanadekodu lauale kirjutama. Mis toimub? Täiesti usutav, et õige varsti võib Soome loomaaias ka metsikuid muumisid näha. Selles kõiges ei ole grammigi irooniat, kinnitab lavastaja. Oma rikutuses on mul raske teda uskuda, eriti loo lõpu peale mõeldes, aga küllap on mul veel arenguruumi.

Ühesõnaga, minu antropoloogiafilm hakkab koos selle evakueerimisprotsessiga vägisi farsi mõõtmeid võtma. Kui tegelane, kelle nimeks on Esko Vuorinen ja kes on Õnne seenioridekodu tegevjuht, hakkab rääkima vanainimesehaisust, mis teda igal sammul saadab, siis naeran juba laginal. Naeran oma isiklikku naeru, mis on natuke Eesti Draamateatriga seotud. Nimelt rääkis kunagi Salme Reek vastikust vanainimesehaisust, mis talle kipub külge jääma igasugu tuulutamise kiuste. Naersime ennast hingetuks selle 85aastase vanadaami jutu peale. Ütle nüüd, kustkohast on soome kirjanik teada saanud meie väikese veiniringi sisenaljast või on Tõnu Oja seda Salme suust kuulnud ja improviseerib laval omatahtsi. Igatahes tervitusi Salmele!

See, mis toimub kusagil kolkas Läänemere kaldal, nii nagu seda kirjeldab soome autor Pipsa Lonka, on meile armsalt tuttav. On suur asi, kui igaühel on õigus olla just nii veider ja isepäine, kui talle meeldib. Põhjamaine omaetteolek: igaüks elab laval oma väikeses putkas. Järgmine stseen, järgmine majake, järgmine elu. Pöördlava on vajalikul hetkel tühi, saab kord metsaks, kord kirikuks, kord supermarketiks, siis jälle poe­esiseks, ja siis jälle haihtub kõik, isegi kaubariiulid tõusevad taevasse – on jälle ruumi ja õhku. Ainult vanadekodu stseen mängitakse ahistavalt kitsukesel pinnal eeslaval, iga inimene oma sokisahtlis, eripära on nuditud.

Lavastaja Ingomar Vihmar tunneb soome asja ja oskab seda teatrikeelde ümber panna. Trupp on talle truu olnud, vähemalt esimestel etendustel on kõik jooksnud. Hea, kui publik selle teistmoodi lavastuse üles leiab. On väga tervistav kogeda teistsuguse tempo ja mentaliteediga maailma, ja sedakaudu oma ala pisut elamiskõlblikumaks muuta. Meelerahu leidmiseks on iga asi hea. Olgu see siis New York või kolgas Läänemere kaldal.

Sirp, 06.03.2015