Newsletter

Stay informed on our latest news!

Naised ja liivakast ookeani kaldal (PM)

26.02.2014

NAISED JA LIIVAKAST OOKEANI KALDAL
Margus Mikomägi


TUGEVAD NÄITLEJATÖÖD. „Aiamajas“ on draamateatri ja Priit Pedajase tugev lavastus, mis kannab endas just selle teatri väärtusi.

„Aiamajas“ on naiste lugu. Mitte naistekas. On psühholoogiline emade ja tütarde suhete klaarimine. Kuigi seda kusagil ei rõhutata, on need naised, kes laval, kuidagi armastusest ilma jäänud. Mul on selline tunne, et ses on süüdi mehed. Siin saan nüüd julgelt kõigile meestele soovitada: minge vaadake ja mõelge, kas teie olete osanud oma naisi armastada. Nii, et ei oleks koormat, mida kandes emad (ka teie tütarde emad) oma armastusse vaevlema jäävad, vaid oma lastele elavad jne. Elavad veel nii, et see ei lase elada.
Mul seda draamateatri naiste vägevat elumängu jälgides näiteks kangastus pilt, kus üks imeliseks kujuneda võiv suhe punapäise haritud naiseliku, naisega lörri läks, sest ma, ei suutnud võita tema tütre lugupidamist. See tütar oli selgelt armukade. Ja muidugi sain mõtlemisainet enda ja oma kadunud ema suhtest. Mu ema arvas nimelt veel enne oma surma, et ma olen ilus laps. Mis see on, mis laseb emal armastada oma last ka siis, kui ta on näiteks kurjategija?

Ümberkehastumine
„Kas ema südant tunned sa, nii õrn nii tundlik lõpmata“ ja nii edasi. Ei ole kõik see nii lihtne ühtigi, näidatakse draamateatri lavalt. Kusagil inimese väikese maailma juures on ookeani tõus ja mõõn ja miski ähvardav kumin. Lydia Koidula on me kollektiivsesse mällu kirjutanud mõtte: „Mõnd' kallist südant kaot'in, / mis järel' nuttes leinasin, / aeg andis teised tagasi: / ei ema südant – iialgi!//.“ Selle ema südamega on lood valusamad ja ehk hellemad veel ja traagilisemad.
See, et loos on määravad draamateatri imelised naised, ei tähenda sugugi, et see lugu ei ole meestele. Me saame kaasa mõelda ja ehk ka targemaks. Seda kõike siis, kui soovime. Üpris haruldane tänases teatris on näitlejannade ümberkehastumise, suhtlemise ja märkamise kunst.
See emade ja tütarde lugu on nagu omamoodi järg Priit Pedajase 2011. aastal lavastatud loole, mille esietenduse pealkiri oli „Hirmus veretöö Läänemerel“. Seal toimetasid oma elu mehed. Teater vahetas mängukordade käigus pealkirja, aga ometi ei läinud too tükk milles veretöö väiksema tähtsusega oli kui meeste lood, ja unistuste varastamise teema publikule korda. Äkki oligi liiga mehelik tükk? Ma siinkohal tahaks väga loota, et naiste looga nii ei lähe ja mehed endas jõudu leiavad uskuda, et me kõik oleme oma ema lapsed. Ja elu on ilusam siis, kui me oma emasid ja õdesid mõista suudame.
Ülle Kaljuste mängitud naise ebakindel elukindlus. Millised silmad...! Kersti Heinloo tütre meeleolud ja tunnete skaala peegeldumine jalgades! Laine Mäe täiesti ootamatud lavalised kohandumised! See ka, et kõigis neis lavanaistes on saladus ja et kõik nad on ilusad oma kohati halastamatuski ahastuses. Laval ei puudu ka rõõmsama maailma pool. See tunne, et mõni emadest ei suudakski ilma oma õnnetusteta elada. Küsisin endalt pärast etendust, kes neist naistest sugulussuhete painavast ja õnnistavast ringist teise elukvaliteeti välja murdis, kuid ei osanud vastata. Võinuks selle ju välja mõelda, aga üks asi on mulle ses elus üpris selgeks saanud ammu: naised ja mehed on sarnased oma inimeseks olemises. Maailm on aga seadnud asjad nii, et mehed rääkigu meeste asju ja naised naiste omasid. Siis on lootus, et maailm püsib ka ülehomme.

Rahvas kui ookean
Selle lavastuse naispaarid, emad ja tütred – Ülle Kaljuste ja Kersti Heinloo, Laine Mägi ja Hilje Murel, Maria Klenskaja ja Marta Laan – on kõik erinevad ja omamoodi, armastavad ja vihkavad omamoodi ja tegelikult mängivad oma rolli nii, et ma vaatajana ei saa pooli valida. Ei saa hinnangut anda, et sellel emal on õigus ja see tütar meeldib mulle rohkem.
Ma Pedajase meestelavastust nimetasin looks, mis räägib meheks olemise talumatust koormast. Naiseks olemine ei ole lihtsam sugugi.
Selle loo pealkirjas pakun kujundit liivakastist ookeani kaldal. Selle laenasin lavastusest ja lavakujundusest. Kunstnik Pille Jänes on lisaks suurele liivakastile, mis laiutab eeslaval, riputanud tagalavale kalavõrguna mere. Ma arvan, et just see lasi mul kord saalitäit rahvast ookeaniks mõelda.
Tõe huvides, laval on kaks meest ka mängus, peale lavastaja. Jaan Rekkor ja Taavi Teplenkov seisavad meeste au eest omamoodi ja vankumata.

Postimees, 26.02.2014