Newsletter

Stay informed on our latest news!

Neegri vabastamise vindiga salakäik/ Maaleht

16.10.2010

“See on nii vale! Aga midagi pole teha, kõrget kunsti selle koosseisuga nagunii ei sünni, paremal juhul üks armetu vodevill…” ahastab Tom Sawyer draamateatri laval.

 

Andrus Kivirähk on näidendi “Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel” kirjutanud inimvaimu igavest ja ajatut jaburust heatahtlikult pilades. Näidend on kirjutatud nii, et seda oleks näitlejal mõnus ja tore mängida. Nii ka, et vaataja ehk pärast nägemist-kuulamist mõne asja ainult näivuse, välise mulje ja maine kujundamise pärast tegemata jätab.

Päevakajavindid peal

Kivirähki näidendis on sees lihtsalt adutav selge piir sisulise ehk päris- ja näilise ehk mängumaailma vahel. Näidendit lugedes tundub, et autor naerab välja nii inimeste üliratsionaalsuse — tänase projektipõhise ilma — kui ülepingutatud püüde teha elust kunst. Kaks sümpaatset tegelast on Kivirähki näidendis, neeger Jim ja Huck Finn, nemad tahavad elada oma elu.

Lavastaja Hendrik Toompere keerab Kivirähki tekstile ja tegelastele mitu päevakajavinti peale. Kahjuks jäävad need efektsed vindid vaid vinditamiseks.

Vahest lavastaja kõige mõjusam, teatri võimalusi näitav lisandus, mis aitab näitlejal väliselt üliatraktiivne olla, on tädi Sallyt mängiva noore, elus ilusa Marta Laane koletislikult mõjuv vanainimesegrimm. Tädi Sally on sarnane “Nukitsamehe” filmi nõiaga, keda mängis Ita Ever. Mäletate seda “üks on loll ja teine laisk ja mina pean üksinda rabama“?

Kui kirjanik Kivirähk, lähtudes Mark Twainist, kirjutab tädi Sally ja onu Silase heatahtlikeks, igavatekski vanainimesteks, kelle ellu Tom ja Huck ehk päikesekiiri tooksid, siis lavastaja Toompere sellega ei lepi.

Lisaks tädi Sally kõrgel kunstilisel tasemel igaveseks rikutud näole laseb ta aimata, et selles on süüdi onu Silase kirurgihaamer. Onu Silas ongi lavastajanägemuses doktor Mengele, kuritark, kes kõigil keele arstikääridega suust välja kisub ja sellele “kommi” asetab. Me kahjuks ei saa teada, mis tablett see komm on ja kuidas ta mõjub.

Tagalaval on mattklaasist ustega operatsioonisaal, kus käib “vanainimeste” kuri, seksuaalnegi salaelu. Lava keskel on puur ja puuris neeger. Tädi Sally gasellikeha jääb meelde.

Andekas mees

Mark Twain (1835–1910), kelle teoste ainetel on Kivirähk oma näidendi kirjutanud, oli oma aja tuntuim religioonikriitik, ateist, satiirik. Kavaleht tsiteerib Mati Soomre teksti Maalehe selle aasta aprilli “Tuna ja täna” Mark Twaini erist, kus on öeldud, et andekas mees leiutas ja sai patendi “Reguleeritavate ja lahtivõetavate rõivarihmade täiustusele” ehk leiutas elastsed traksid.

Lavastaja Toompere teeb sellele kavalehefaktile ka otsese vihje, kui laseb neeger Jimil toetada oma puuri tagaseinale ja raudtrellid kummipulkadena painduvad.

Tundub, et lavastaja on lähtunud kirjanik Kivirähki öeldust: “Ma ei usu üldse mingitesse žanritesse. Mis žanr on elul? Mul on ikka mingid hoopis teised ajendid ja käivitajad.”

Neegri vabastamise näidendis on mitu liini, millest lavastamisel saaks lähtuda, üks näiteks usuhulluse väljanaermine. Lavastaja üheselt seda teed ei lähe. Tõsi, stseenid neeger Natiga naeruvääristavad ebausku, aga lavastust läbivat liini siin ei teki. Samamoodi jääb hämaraks, miks onu Silas, doktor, kinniste uste taga operatsioonilaual hauaplaadi valmis keevitab. Kas ilu pärast?

Mõeldes tundub, et lavastaja on onu ja tädi käitumise ja väljanägemise veidraks keeranud, juhtimaks vaatajate mõtte sellele, et meid ümbritsev maailm on pööratud pea peale. Silmanähtavalt kunstiliselt kõrgel tasemel vabastamist vajavad inimesed on tänases ilmas saanud normaalsete sildi.

Vabastama kiputakse “ebanormaalseid”, neid, kes reeglitele väga ei allu, kes vabaolemise peale ei mõtle, tegelikult vabad on ja päriselu elavad rõõmsalt hetkes.

Veel üks kahjuks vaevu ja riivamisi tajutav mõte on ses vabastamise loos, nimelt see, kuidas me kõik ennast väga vastuvaidlematult “vabastada” laseme. Kuidas me keskpärastele “elu lavastajate” käsklustele alluma kipume, vastu vaieldes ehk, aga ikkagi alludes. Mul on tunne, et Hendrik Toompere tahab siin öelda, et eestlase parim toit ei ole teine eestlane.

Parim osa

Lavastuse parim osa on noorte, äsja lavakooli lõpetanud näitlejate mängulust ja see, et Hendrik Toompere oma õpilasi pärast kooli ei unusta ja neid ka päriselus lavale, suurde plaani aitab.

Koolitöö lõhn kusjuures, lavastaja ja näitlejate lähiminevikust mõeldes, tundub üsna loomulik.

“Ega mind keegi ei usu, aga ausõna, ma pole kunagi üritanud näidendit kirjutades nalja teha. Või noh, kas just mitte kunagi, aga juba palju aastaid
mitte,” ütleb Andrus Kivirähk, kui talt pärida, kuidas näidend sünnib.

Ja jätkab: “Ma kirjutan ikka lugu, mul on mingi sõnum, mingi südamel olev probleem, ja kui siis juhuslikult mõni stseen tuleb välja naljakas, noh, siis mis seal’s ikka. Elus on ka nii, et vahel lihtsalt saab nalja. Ja vahel on, vastupidi, kõigest kõrini. Ja vahel on kurb. Ja näidendis samamoodi,”

“Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel”
- Andrus Kivirähki näidend Mark Twaini teoste ainetel.
- Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Hendrik Toompere jr.
- Osades: Tom Sawyer — Hendrik Toompere jr jr. Huckleberry Finn — Roland Laos. Neeger Jim — Jüri Tiidus (külalisena). Tädi Sally — Marta Laan. Onu Silas — Anti Reinthal. Nat, nende teener — Anti Reinthal.
- Esietendus 10. oktoobril Eesti Draamateatris.

Allikas: www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/neegri-vabastamise-vindiga-salakaik.d?id=33892903