Newsletter

Stay informed on our latest news!

Noor Oskar Luts heietab end vaataja südamesse (PM)

21.11.2012

NOOR OSKAR LUTS HEIETAB END VAATAJA SÜDAMESSE
Andres Laasik

Eesti Draamateatri uuslavastus „Kevadine Luts” on lutsulik heietus kirjaniku noorpõlvest koos puändiga.

Lihtne oleks öelda, et mis näitemäng see „Kevadine Luts” siis on: siin ei ole järgitud kaanoneid, ei ole konflikti ega selget arengut. Ainult pildikesed. Aga need argumendid kordavad niivõrd palju ühe uudisteose kohta sada aastat tagasi tehtud kriitikat, et see teeb ettevaatlikuks. Äkki on siin peidus autori Andrus Kiviräha vimka, kes provotseerib lutsulikku elulõnga heietades kriitikuid ja samas proovib võita laiema publiku poolehoidu. Ja võidabki.
Poolehoiu võidab ka Oskar Lutsu kehastav Roland Laos, kes mitte just väga aktiivse lavategelasena peab kõik järjestikused pildikesed oma eluloo esimeseks otsaks kokku ühendama. Seda Roland Laos oma tagasihoidlikul moel ka teeb.
Tegelikult on Roland Laosele sülle kukkunud klassiku kehastamine üks tänamatu ettevõtmine: olla jutustuse minategelane tähendab rohkem vaatamist ja kuulamist kui tegutsemist. Ka Vargamäe Indrek, kes on mõnes mõttes Tammsaare alter ego „Tões ja õiguses”, on üks kehv tegelane näitlejale mängimiseks. Õnneks on Oskar Lutsul Draamateatris etendatavas näitemängus siiski ka oma kõrghetked: esimeses vaatuses vennakese Arno haigus ja elust lahkumine ning tundepuhang noorukese Auguste (Hilje Murel) vastu. Aga siingi hoiab Roland Laos tagaplaanile ega näita emotsioone välja, jättes tundepuhangud publiku pärusmaaks.
Selle puhul, et on saavutatud lutsuliku elupeegeldamise lihtsus, ei maksa kõiki näitemängu aurahadena voorusi autori kaela riputada. Nimelt on „Kevadine Luts” vaadeldav kui teatrikeelde tõlgitud Lutsu mälestusteraamat, kust on pärit kogu värvikus ja elu vürts.

Rolle tehakse isukalt
Teatrikeelde panemine lõpeb siiski Uku Uusbergi lavastuses, kus on oma näitlejatöö stiil ja visuaalne kujunditerida. On olemas koos püsiv tervik, mis ei ole õnneks sugugi raudne, vaid jätab näitlejale ruumi soleerimiseks ja improviseerimiseks. Näitlejad teevad isukalt oma rolle laadis, mis tuletab meelde ammuseid rahvaliku teatri tegemisi. Siin pole patt rääkida rõhutatult peenikese häälega, nagu teeb Hilje Murel, mängides kadakasaksaks saanud Augustet. Või siis lehvitada vuntse ja õhkida häälekalt, nagu teeb Tiit Sukk kingsepaselli Peepu esitades.
Oma tagasihoidlikul moel seob lavastus „ Kevade” motiive. Oskari koolikaaslased Peeter Arusk (Hendrik Toompere jr) ja Silbe (Pääru Oja) vihjavad mängus Paunvere tuntud koolipoistele. Neid ilusaid rolle näeb mitmes pildis, see kasvatab tegelaste tähendust.
Kui lavastusele midagi ette heita, siis mõningast monotoonsust. Päris kindlasti pole lavastuse ajaline ülesehitus ligadi-logadi, kuid midagi on sellega lahti, sest on hõredamaid kohti, kus näitlejate tegevus paigal tammub. Ka mõni peategelase publiku poole pöördumine on liigne, need vaid konstateerivad juba toimunud ja selgeid asju.
Lavastus on unenäoliselt õrn, Pille Jänese pimedast lavast ujub välja lakoonilisi mööblitükke ja ehitisi otsekui ebareaalsest olematusest. Oskar Lutsu melanhoolne pool on selles teatritükis vaieldamatult olemas, saab naerda ja kurvastada.