Newsletter

Stay informed on our latest news!

Õige kaardiga valel territooriumil? (EE)

Õige kaardiga valel territooriumil?

Areen uuris, mida arvavad kunstnikud ja kuraatorid Michel Houellebecqi romaanile tuginevast Eesti Draamateatri lavastusest „Kaart ja territoorium“, mille peategelaseks on kunstnik Jed Martin.

Tõnis Saadoja, kunstnik:
„Kui kuulsin, et Juhan Ulfsak toob lavale Houellebecqi „Kaardi ja territooriumi“, tekitas see põhjendatult kõrgeid ­ootusi. Von Krahlis lavastatud Sarah Kane’i näidendid ning Teatris NO99 koosTaavi ­Eelmaaga lavale toodud „Kadunud sõbra juhtum“ ei jätnud kahtlust, et lavastaja ekspressiivne ja mänguline laad võitleb mitte mängu enese, vaid protsessi käigus paljastuva tuuma eest, esimest alahindamata. Nimetatud lavastused mõjusid kompromissitult, eksistentsiaalselt ning lavaliselt kompaktsetena.

Väljendamaks nõutust, mida Draamateatri lavastus tekitas, võiks piirduda lihtsa kalambuuriga: kas lavastaja oli õige kaardiga valel territooriumil või vale kaardiga õigel? Selle mõtte joonis alla esimese vaatuse lõpp, kui lavastaja alter ego’na mõjuv tegelane (Pääru Oja) esile astus ning lühikese monoloogi järel saalist lahkus, suutmata leida sisulist põhjust lavale jääda. Lahkuma kibelevas näitlejas tuli küll esile Juhan Ulfsaki provotseeriv ning naturalistlikku kontakti otsiv karakter, aga kimbatust tekitas kujundi proportsioon. Kas efektse vastanduse – usun / ei usu – jaoks oli tarvis vaevalist tundi enne seda?

Oletan, et pigem ei hakanud tööle suurem kokkumäng lavastuse eri osade vahel. Lavaruumi täitvad dekoratsioonid, videoprojektsioonid mitmel tasapinnal, ebaühtlased näitlejatööd, muusikalised vahepalad ning algupärandile lisaks kirjutatud tekstid ei sulandunud tervikuks.

Lugedes meeldis mulle „Kaart ja territoorium“ väga. Olin üllatunud, kui täpselt tajub autor tänapäeva ­kunstimaailma olustikku ja toimemehhanisme ning kui lihtsalt ta selle kirja paneb. Ja mis peamine – kui suure empaatiaga elab ta oma napis sõnastuses kaasa inimesele tegelase sees.

Lavastus mõjus aga laialipillutult, mõistmise asemel võimendus grotesk, karakterite asemel stereotüübid. Juhan Ulfsak on seni näitleja ja lavastajana tõestanud, et valdab eklektilist materjali ning oskab selle tervikuks siduda. „Kaardi ja territooriumi“ puhul oli aga tajuda otsustamatust.

Vanema põlvkonna lavaline kohalolu Jaan Rekkori ja Lembit Ulfsaki näitel oli hea. Peategelase Jed Martini (­Hendrik Toompere jr) eksistentsiaalne jõude­olek ja näiline ükskõiksus olid aga raamatu lehekülgedel ning lavale vaadates väga selgelt eristatavad kui usutav ja mitteusutav. Ma ei eeldaks kirjandusteosel põhinevalt lavastuselt süžeeliini kindlat järgimist, kui lavastus eluliste stseenide ettemängimisega sellele ei pretendeeriks.

Tundsin puudust üldistavast teisendusest, et lavastus ületaks literatuurse ümberjutustuse vormi, et vaikimisi juba pildina mõjuv lavaruum ei sisaldaks eraldi dekoratsioonidena pilte, et kompaktne kirjandusteos kordaks oma jõudu mitte näitemängu, vaid abstraktsema lavalise kohaloluga. Et raamatut läbiv kaardi ja territooriumi eraldus, tingmärkide ning tõelisuse paratamatu vastuolu oleks laval totaalsemalt näha ja tunda.

Kujundusena oli suur ekraan tagalaval väga hea, messiboksid ja maja aga tundusid üleliigsed, installatsioon pildistatud maakaardi ning autoga võinuks laiemat kasutust leida.

Olin eelnevalt lavastuse kohta kuulnud muuhulgas ka seda, et tegemist on katsega tuua kokku eri taustadega teatrid. Võimalik, et selle eelduseks oli dramaturgilise kesktee valimine, aga võimendust see valitud materjalile ei anna. Houellebecqi tuuma – mõista tänapäeva inimese paineid ja nendega lepitust otsida – selles lavastuses minu meelest ei laiendatud.“

Krista Mölder
, kunstnik:
„Etendus kohtus mu mälus olnud raamatukogemusega. Raamatust jäi meelde naksuv veeboiler, suhtesuutmatus ning kaardi kui kujundi kesksus, etendus raamis oma jõujooni rohkem (kunsti)turumajanduse ümber. Raamatust ei noppinud ma üles niipalju lugu kui just ridadevahelist värelust või ärevust; õhku, võimalust samastuda. Kirjandus on kujutlusvõimele tänuväärne lava. Teatris on sellist lisalava raskem luua – ma ju näen ja kuulen, mis toimub, mistõttu lugu kui jutustus tuleb klaarilt kohale.

Galerist rokkis, torumees lisas vajalikku ärevust; lava ning seal olevad „galeriid“ täitusid peenemate visuaalide ning heliga.

Istusin tagareas ja viimase vaatuse lõpus märkasin ihaldatud ärevuse allteksti teatrisaali lakke paigutatud videonäitajate (lampide?) tagakülgede valguses ja selle kuma lae kuldsete bareljeefide ümber.

Etendusele järgneval päeval nägin hotellist Kolm Õde väljumas Houellebecqi ennast. Tõesti. Ei saa ju eksida. Ainult, et tal oli Cameli jope asemel Canada Goose või mingi sarnane talvisem ja edevam kaubamärk. Lavastuse mõju?“

Kaido Ole, kunstnik:
„Laksu ei saanud. Ehk sobis see etendus rohkem neile, kes pole asjas, s.t kunstimaailmas nii sees? Minu jaoks olid nii raamat kui etendus eelkõige just kunstist ja sellisel puhul on mul alati väga kõrged ootused. Loodan lugeda või näha midagi, mis ennast aitaks ja hariks, sõnastaks tuttavad probleemid paremini, annaks värske vaatepunkti. Raamat enam-vähem nii ka toimis, kuid etendus paraku mitte. Kõrged ootused pole elamuse saamiseks muidugi kunagi eriti hea lähtepunkt. Kui visuaal oli enamasti leidlik, siis tegelased, eelkõige kunstiga seotud, olid veidi karikatuursed ja nende juttu ja tegutsemist oli seetõttu raske päris tõsiselt võtta.

See pani mind taas kord mõtlema kunsti ja elu vahekorra peale, kus kunstilt oodatakse alati imet, aga elu võib olla just selline, nagu ta suvatseb olla, enamasti klišeelik ja ootuspärane. Nii et kui laval mind häirisid ootuspärase rollilahendusega tegelased ja ootuspärane „kunstimaailm“, siis sellised pretensioonid saavadki tekkida vaid kunstiteost vaadates, sest elus samasugust olukorda kohates võime küll olla muudel põhjustel rahulolematud, kuid arvatavasti mitte toimuva ebausutavuse pärast.

Mulle meeldivad pigem n-ö isekirju­tatud tükid, kus trupp või keegi trupist loob räägitava ise just nii, nagu hetkel vajalikuks peab, ning ei kasutata mingit alusteksti. Ka seda etendust vaadates tundus mulle ühel hetkel, et kui kogu seltskond tuleks lihtsalt lavale ja räägiks läbisegi, mis nad isiklikult asjast arvavad, oleks see huvitavam. Aga nagu näha, siis mõtlema pani lavastus küll, nii et...“

Kati Ilves
, kuraator:
„Kas „Kaart ja territoorium“ räägib kunstist või on kunst selles Houllebecqi jaoks tööriist ja tehniline abivahend millestki muust kõnelemiseks, on ilmselt igaühe enda otsustada. Võib-olla pole see ka oluline, sest kuigi kirjeldused ­raamatus on detailsed ja nüansseeritud, saaks nii kunsti funktsioneerimisest kui ka kunstniku tööst kirjutada veelgi põhjalikumalt.

Oluline on, mida Houllebecqi tekst teeb – ta kahtlemata loob kunsti ümber ruumi, mis on elav ja täpne. Just seetõttu on „Kaart ja territoorium“ tänase kunstimaailma jaoks oluline – siin tabatakse – võib-olla isegi ületatakse – piir kunsti kirjeldamise ja kirjutatud kunsti vahel.

Draamateatri lavastus kinnitab, et nüüdiskunsti teatrilaval näitamine on seevastu keeruline, sest visuaalse kunsti sisemine loogika ja sügavus tuleb esile alles teksti ja pildi nihkes, vaheruumis, mida on ilmselt lihtsam luua lugeja peas kui kollektiivse lavalise kogemuse kaudu.

Kui Houllebecq sai algtekstis kunstiga väga palju ära teha, siis lavastusmeeskonna käsitlus toob lavale eelkõige illustratsioonid raamatus kujutatud teostele. Tundus, et selline topeltvõõrandus pole siiski lavastuse keskne eesmärk, et sooviks on olnud tegeleda pigem selle „millegi muuga“, millest Houllebecq oma romaanis räägib. Mulle isiklikult tundub, et lavastuse õnnestumiseks kunstist niimoodi mööda minna siiski ei saa.“*

Eesti Ekspress, 03.02.2016