Newsletter

Stay informed on our latest news!

Oletan, et sa ei kuule mind (PM)

01.10.2014

OLETAN, ET SA EI KUULE MIND
Pille-Riin Purje


Priit Pedajase uuslavastus rikastab Eesti Draamateatri mängukava.

Nina Raine'i „Hõimud“ („Tribes“, 2010) on värske valik kaasaegsest dramaturgiast, mis rikastab draamateatri mängukava, ärgitab mõtlema ja teeb rahutuks, aga mõjub teraapiliselt. Kui esietenduse vaheajal arutleti veidi ebalevalt, kas kellelgi on tutvuskonnas kurte inimesi, siis koduteel mõtlesin nähtust-kuuldust juba isiklikumalt. „Hõimud“ on osavalt kirjutatud näidend suhtlemisraskustest, suutmatusest üksteist, aga ka iseennast kuulda, kuulata.
Loo keskmes sünnist saadik kurt noormees Billy, teda ümbritsev perekond ja sinna „hõimu“ uustulnukana sisenev Billy tüdruksõber Sylvia, kelle kuulmine pärilikkuse tõttu kadumas. Puuetega inimeste teema testib publiku empaatiat ja samas võimet üldistada.
Priit Pedajase lavastus mõjub karge ja allhoovuses tundlikuna, näitlejad mängivad hoolivalt, hetketist sentimentaalsuse ohtu igaüks oma rollist sõltuvalt ületades, kord leebelt, kord tormakalt. Muusika lisab nukrust nagu vihmatilk haaval ja mustade lindude parv toaseinal (kunstnik Riina Degtjarenko) sahistab kergeid tumetiibu.
Alguses, kui isa ja ema ja vend ja õde Billy ümber kärarikkalt ja tüütult nääklevad, jääb pilk nagu enesekaitseks Pääru Oja Billy silmadesse kinni. Ja Billy püüd sõnamürast peamist välja kuulata hakkab külge. Pääru Oja osalahendus oleks kui uus variatsioon „Orbude“ Philipi teemale, ise­seisvuda ihkavale üksiklasele.
Billy on mõistagi vanem, näitleja väljendusvahendid uued, alates kurdi kähe-katkevast häälekasutusest, mida pole kerge kuulata Aga Philipi ja Billy sisemaailmu, elus olemist ühendab Pääru Oja südamlik helgus ja teadlik, täiskasvanulik andestamissuutlikkus. Isemoodi võrreldav „Orbudega“ on ka oma venna hoidmise teema, mis kaasab Tiit Suka Danieli rolli, tema tuttavlik joviaalne kaitsekiht mureneb aina õhemaks, just kaitsetus avab Suka lavaelus erandlikke hapraid tundetoone.
Keeruline ja uudne ülesanne on Marta Laanel Sylviana, tema pingsa, hetketi meeltheitva tõsiduse ja ootamatult vilksatava eluhuumori piir äraarvamatu.
Sylvia ja Billy eneseotsingu ja -kaotuse faasid, elutõe ja eluvale suhtelisus paneb mõtlema, kuivõrd üldse saab end teisele kuuldavaks teha, lähedust lootes või lunides. Kas usume, et meid kuulatakse. Kas kuulame ise. Või suhtlemegi ainult iseendaga, lõputult üle ja juurde mõeldes. Lukustame end vaimsesse, intellektuaalsesse, hingelisse kurtusesse. Kasutamata mängupind eeslaval annaks nagu mõista, kuidas taandume oma turvaalale, söandamata piire avardada.
Näidendi etteaimatav armukolmnurk osutub püüniseks publikule, aga üksteise mõjuväljades pääsevad Billy, Sylvia ja Daniel millelegi iseendas lähemale. Kolm ülejäänud tegelast, Billy vanemad ja õde Ruth, jäävad või jäetakse pigem iseenda hooleks, värvikalt sekundeerima, ei minda hinge kallale. Mis ei tähenda, et nad piisavalt ei torgiks üksteist, iseennast, publikut. Tõnu Oja iroonilis-intellektuaalne pujäänist isa näikse koduseid madinaid kaifivat, aga oma nõrkusi varjab kiivalt; Kaie Mihkelsoni ema on lepitav pool, humoorikas, salliv, hajali; Piret Krammi Ruth rapsib enesekeskses tähelepanuvajaduses ja eneseusalduse puuduses. Tore on jälgida, kuidas perekond kriisihetkedel ärevaks sülemiks koondub, et taas tükkideks laguneda, rutiinses enesehaletsuses ja salvavas sarkasmis lohtu leida.
Pinevaks muutub olukord, kui leplik Billy haarab initsiatiivi ja lavastab peres rollivahetuse: korraga peavad teised tema ümber pingutama, et kuulda ja aru saada.
Subtiitrid laval, mis tõlgivad viipekeelt, hakkavad aga ühtäkki kirjapildis fikseerima varjatud mõtteid, „tõlkima“ lauseid, mida välja ei öelda. Kelle vaate- või kuuldepunktist need subtiitrid tekivad? Mida püüame lugeda huulte liikumisest või arusaamatust viipekeelest – kas üksnes seda, mida tahame või ei taha uskuda?
Ka (näiliselt) puudevabana, tervena me aina oletame, inkrimineerime üksteisele süüd, mis lähtub iseenda kompleksidest. Lahendus võib peituda ühes hoidvas viipes, lahkes sõnas, ligimese ärakuulamises, tunnete keele õppimises. Paraku on see elus määratult keerulisem kui teoreetilises väitekirjas või kohmakas kriminaalromaanis.
Ent lavastuse lõpetab Billy vaikne, hele naeratus.

Postimees, 01.10.2014