Newsletter

Stay informed on our latest news!

Pidu; Naeruväärsed eputised

7. ja 8. veebr 19:00 Comédie-Française´i külalisetendused Eesti Draamateatris

NB! Etendusel on eestikeelsed tiitrid!

Teatriõhtu koosneb kahest etendusest:

La Comédie-Française esitleb
Théâtre du Vieux-Colombier lavastus

SPIRO SCIMONE
"PIDU"

Lavastaja Galin Stoev, koostöös Antoine Oppenheimiga
Lavakujundus, stsenograafia, kostüümid, valgus ja video: Saskia Louwaard ja Katrijn Baeten
Osades: Catherine Hiegel, Gérard Giroudon, Serge Bagdassarian

„Ma saan aru, miks sa norskad,” on esimesed sõnad, mida ema sel päeval isale ütleb. See ei ole mingi tavaline päev, kuna tegu on nende kolmekümnenda pulma-aastapäevaga. Ajaga on nende võimupiirid, ümberpaigutumised ja rituaalid kenasti paika loksunud. Ka kõige lihtsamad keskustelud ilmast, piima hulgast kohvis, isa bistroodes käimisest või tema nägemise halvenemisest toidavad nende toimimist paarina, näägutamist ja hoiatusi. Paar peab ajahambale ning pettumusele hästi vastu, kuna, nagu igas perversses skeemis, on loosse segatud keegi kolmas. Nende ainus poeg osaleb selles mängus isa rivaalina. Ta teenib rohkem kui isa, mängib täiuslikult oma asendajarolli ema kõrval ning lubab endale igal teisel ööl meelitada oma tuppa tüdrukuid, kogu aeg erinevaid, kes unustavad vulgaarselt mõnikord oma aluspesu pere mustapesukasti. Aga täna võib kõik muutuda, lootused täituda: täna on pulma-aastapäev. Pidu, la festa. Isa on lubanud ðampust tuua, ema ostab torti: maasikatega, nagu talle meeldib. Ei, ðokolaatorti; mis pojale meeldib.

1964. aastal Loode-Sitsiilia tööstus- ja sadamalinnas Messinas sündinud Spiro Scimone on ennekõike näitleja. Enne mängimist Carlo Cecchi kuulsas Shakespeare’i triloogias („Halmet“, „Suveöö unenägu“, „Mõõt mõõdu vastu“) õppis ta Milanos koos sõbra Francesco Sframelliga. 1990. aastal asutasid Scimone ja Sframelli koos omanimelise kompanii eesmärgiga uurida intensiivsemalt näitlejakunsti, mis on neile elutähtis ülesanne. Ilmavalgust nägi neli teost (1993 - Nunzio, 1994 – Il Cortile, 1996 - Bar, 1997 – La Festa), mille autoriks on Scimone ja mida näitlejaduo ette kandis (koos kolmanda näitlejaga La Festa’s). Teostel oli suur edu, mis ületas riigi piirid ning vallutas ka Euroopa. La Festa ja Bar kanti ette ka Pariisis, Cité internationale’is 2001 ja Il Cortile 2004. aastal.

Galin Stoev on sündinud 1969. aastal Varnas Bulgaarias ning lõpetanud Sofia Teatrikunsti ja Kinoakadeemia. Alates 1991. aastast töötas ta Sofia Rahvusteatris, kus ta tegi mitmeid lavastusi. Edasine karjäär viis teda Briti Nõukogu stipendiumi toel Inglismaale ning Saksamaale Schloss-Solitude Akadeemiasse. Alates 2003. aastast elab ta Belgias, kus tema loodud kompanii Fingerprint on lavale toonud kaks vene autori Ivan Võrõpajevi teost: „Hapnik“ ja „Genees 2“. Viimane lavastus osales ka 61. Avignoni festivalil. Tema koostöö La Comédie-Française’iga algas aastal 2007 Spiro Scimone La Festa lavastusega, millele järgnesid Hanoch Levini “Magus kättemaks ja teised sketsid” (“Douce vengeance et autres sketches”) ning Corneille’i “Koomiline illusioon” (“L’illusion comique”), viimane on 2008. aasta detsembri kavas.

.....................................................................................

La Comédie-Française esitleb
Théâtre du Vieux-Colombier lavastus

MOLIERE
"NAERUVÄÄRSED EPUTISED"

Lavastaja Dan Jemmett
Lavastaja assistent Mériam Korichi
Kunstnik Denis Tisseraud
Kostüümikunstnik Sylvie Martin Hyszka
Valguskunstnik Arnaud Jung

Osades: Catherine Ferran, Catherine Hiegel, Michel Favory, Andrzej Seweryn, Serge Bagdassarian ja Florence Janas

Kaks Pariisi aadlihärrat, La Grange ja Du Croisy lahkuvad rahulolematult Gorgibuse, rikka provintsist pärit kodanlase juurest, kes oli hiljuti saabunud Pariisi, et oma tütre Madeloni ja nõbu Cathose mehele panna. Noored tüdrukud olid nimelt leidnud, et armukesed ei ole piisavalt moekad. La Grange mõistab kohe, mis on selle etteheite taga on: kaks “provintsipreilnat”, kes pimestatud pealinnaeputiste kaunitest kommetest, kopeerivad tänavamoodi ja bel esprit’. Ärapõlatud armuke otsustab neile mängida vingerpussi: ta kutsub oma toapoisi Mascarille’i, kes pillub bel esprit’ laadis värsse ja vaimukusi. Markiina esinev Mascarille esitletakse tüdrukutele, kes on vaimustuses tema tiitlist, ekstravagantsetest komplimentidest, pitsidest ja paelakestest, ning võtavad ta suurepäraselt vastu. Vikonti-hakatise Jodelet’, Du Croisy toapoisi saabumine rõõmustab provintsi naiivitare veelgi. Aga lugu saab teise suuna, kui La Grange ja Du Croisy saabuvad oma toapoisse nuhtlema. Kelmus paljastatakse ja järele jääb piinlikkus ning purustatud suuruseunistused.

Dan Jemmet
Oma esimeses koostööprojektis Comédie-Française’iga soovis briti lavastaja Dan Jemmett au sisse tõsta Molière’i-aegsed teatritraditsioonid. Stseenid lauldavate poeemide ja tantsudega loovad aluse virtuoossetele improvisatsioonidele. Kahandades näitlejate arvu üheksalt kuuele, suurendab Dan Jemmet ümberriietumise koomiliste aspektide mõju: aadlikud mängivad toapoisse, kes mängivad aadlikke, rõhutades nii klassidevahelist segadust ja maailma meeletust. Lavastaja on inspiratsiooni ammutanud moemaailmast, modernsest snobismi-, ilmalikkuse ja näilisuse vormingust ning seeläbi toonud satiiri teravuse tänapäeva.

Dates Start time Kirjeldus Stage