Newsletter

Stay informed on our latest news!

Raimond Punahabe (EE)

RAIMOND PUNAHABE
Meelis Oidsalu

 Draamateatri Valgre-teemaline suvelavastus „Laul, mis jääb” on vist kõige punasem teatriteos, mida Meelis Oidsalu taasiseseisvunud Eestis näinud on.

Merle Karusoo lavastus lööb mastaapse nõuka-visuaaliaga ning julgusega kõnelda häbita ja empaatiavõimeliselt eestluse punasemast palgest. Kui Nõukogude sõduri vormi riietatud Juss Haasma võimas kuju juba mitmendat korda langetatud päi hardalt välja valgustatuna pronkssõdur Aljošana lavaäärel seisab, tunnen end provotseerituna: mida kuradit, siin tehakse ju tuima nõukapropagandat? Et viibin juhuslikult Karusoo juubelietendusel, satun tunnistama ka kummastavat õnnitlustseremooniat etenduse lõpus. Sovetlike loosungitega palistatud lava, millel seisavad Nõukogude sõdurid, rahvariides neiud ja muidu eesrindlikud sovetid, ning nende ees iseseisva Eesti teatriliidu esimees, Draamateatri direktor ning kultuuriminister Urve Tiidus kõnesid pidamas, tänukirju üle andmas... Tekkis tahtmine end kintsust näpistada või nutitelefonist uudiseid tšekata,nii groteskselt mõjus see punane atmosfäär, seda eriti Ukraina sündmuste valguses.

Ei, ega Karusoo punapropagandat tee, režiimi patud on ausalt alasti. Aga Karusoo ei paku ka poliitkorrektset eestluse suhtes "õiglast" ajastu ega kangelase käsitlust. Suur eestlane Valgre ja tema lähimad kamraadid on tublid Nõukogude sõdurid, kiruvad saksameelseid ja kruusi viina julgustusel lasevad desertöörist kaasmaalasele kuuli pähe. Just selline empaatiavõimet ärgitav provokatiivsus on Karusoo sotsiaalse teatri projektide puhul tunnuslik olnud. Räägime tihti vajadusest tuua kohalikud venelased ja venemeelsed meie inforuumi ja väärtusraamistikku. Karusoo Valgre-lavastus annab võimaluse eestlasel ajutiselt selles teises inforuumis viibida. Teater oma turvalise tinglikkuse ja atmosfääriloome võimega on selliseks ideoloogilise raamistuse vahendamiseks ideaalne paik.

TEATER, MIS MÄNGIB VASTU valitsevatele sotsiaalsetele ja poliitilistele instinktidele, on sotsiaalse teatri nime väärt. See ei tähenda muidugi, et iga peavoolu meelsusele vastanduv lavastus on vaikimisi sotsiaalne ja valitseva ideoloogiaga haakuv lavastus sotsiaalselt kõnetu – teater võib ka lihtsalt peegeldada vaatajale ta oma arusaamu. Ent on vahe teatril, mis vaatajat provotseerimata teeb vaataja teadlikuks oma maailmavaatest, ja teatril, mis mõnuga masseerib vaataja identiteedipoliitilisi g-punkte, nagu seda kahetsusväärselt teeb Draamateatri mängukavas olev teine poliitilise koega suurlavastus, Hargla/Toompere Pätsu-ajastust kõnelev „Wabadusrist”.

Peamiselt provokatiivse ja mõjusa atmosfääriloome ning poliitiliselt ebakorrektse ajalookäsituse pärast tasubki Valgre-lavastust vaadata. Suur proovikivi trupile ja lavastajale on lavastuse aluseks olev näidend. „Laul, mis jääb” on kamba peale kirjutatud ja võib-olla seetõttu on tulemuseks veidi sihitult ülevaatlik kirjutis. Puudub kandev dramaturgiline probleem, ei selgu põhjus, miks näidend kirjutati (peale selle, et teatril oli vaja Valgre laulude esitamist võimaldavat teksti).

Valgre loojanatuuri avab lavastus pinnapealselt – heliloojast on vormitud lükata-tõmmata naivistlik lapseohtu tüüp, kes Märt Avandi julgelt üheplaanilises tõlgenduses võtab suisa Dostojevski „Idioodi” peategelast vürst Mõškinit parodeerivad mõõdud. Lavastusprotsessi käigus olla Draamateatris käinud tuline vaidlus selle üle, kas peategelane Avandi ei peaks loobuma habemest, mida tal ühe teatrivälise töö jaoks tarvis oli. Habeme-koosolekutele kulunud aeg oleks ennem võinud ehk kuluda Valgre tegelaskuju sisulisele avamisele. Sellele ei aidanud kahjuks kuidagi kaasa ka näidendi alguses Valgret saatnud veidi liiga mõistatuslikuks jääv tütarlaps (Piret Krumm), kes üsna pea kuhugi kaob, et siis taas lõpus välja ilmuda, ega ka vahepeal poega kallistama saabuv ema (Laine Mägi).

KAHVATU, JUSTKUI SURMAHAIGE Valgre ja tema morni lähikonna taustal domineerivad laval hoopis operetlikud karikatuurid – Mait Malmsteni kaupmees Goldman, Tiit Suka pidevas joobes Paul Pinna ja Ülle Kaljuste Baba. Lavastuse suurim puudujääk ongi vahest žanriline kahevahelolek. Muusikaline pool on lahendatud maitsekalt, liigset glamuuri vältiva kõrtsikoosseisu (nagu ta ilmselt omal ajal võis olla) formaadis. Samas jäi suurel laval sage laulude kitarril tinistamine, nende loomise-proovimise võtmes esitamine veidi lahjaks, et lavastus end kontsertetendusena õigustaks.Teisalt aga polnud dramaturgia ja rolliloome ka piisavalt jumekad, et „Laul, mis jääb” muusikalise toega sõnalavastusena uhkelt välja veaks.

Karusoo ruumi lavastamise oskus, lavastuse meeldivalt ehmatav atmosfäär ja professionaalne lavaline liikumine hoidsid terviku siiski koos. Draamateatris osatakse suurt lava efektselt täita ja masse liigutada, ent etenduse ajal tabasin end korduvalt mõttelt, et Draamateatri andekatel näitlejatel ei ole ses suurlavastuses suurt midagi mängida.

Eesti Ekspress, 02.07.2014