Newsletter

Stay informed on our latest news!

Sammumisi ümber tüvitekstide (Sirp)

Ott Karulin
SAMMUMISI ÜMBER TÜVITEKSTIDE

Eesti teatril on kombeks mitu Krappi korraga.
VAT -teatri „... viimane lint / Saare esimene lint”, kontseptsiooni autor Tanel Saar, näitejuhid-konsultandid Rait Avestik ja Aare Toikka. Mängisid Tanel Saar ja Hanna Allsaar (T-teater). Esietendused 8. IX Tartus teatrifestivalil „Draama” ja 17. IX Tallinnas rahvusraamatukogu tornisaalis.
Eesti Draamateatri „Krappi viimane lint. Sammumisi”, autor Samuel Beckett, lavastaja Rein Oja. Mängivad Ain Lutsepp, Kaie Mihkelson ja Ester Pajusoo. Esietendus 7. XI Eesti Draamateatri maalisaalis.

Üks, kaks, kolm, neli... täieneb teatrimälu klassikatekstide tõlgendustega sama rütmiliselt ja paratamatult, nagu kajavad hämaras ruumis peategelase rasked sammud Becketti lühinäidendis „Sammumisi”. Ideed on õhus. Kaks korda „Kes kardab Virginia Woolfi?”, järjekordne Lindgreni-buum, nüüd korraga kolm Krappi. Ons nende tekstide poole taaspöördumise taga soov klassikuid elus hoida või tingivad selle pragmaatilised põhjused – nagu vajadus täita saale või pakkuda heas vormis näitlejatele väärilisi rolle? Üks ei välista teist.

Üks, kaks, kolm, neli, viis... tüviteksti lavastust, mõõdab vaataja oma teatrikogemust. Ealiste iseärasuste tõttu pole ma Jüri Järvetit Krappina laval näinud – ei 1992., ammugi 1973. aastal. Nüüd on ta VAT-teatri lavastuses „... viimane lint / Saare esimene lint” nõtkel videoekraanil mu ees, vaheldumisi mõlemast ajast. Hästi, väga hästi mängib: stoiline hirm, nukker lootus, elust sasitud hääl. Seitsmekümnendates aastates Järvet on Krappina valusamalt aus, kahandades pea kakskümmend aastat nooremana tehtud rolli mõjusust, kuid vaid võrdluses iseendaga. Tanel Saare mängib ekraani-Järvet igal ajal üle. Kahju, et näitejuhid-konsultandid Rait Avestik ja Aare Toikka ei suutnud leida võimalusi Järveti osa lavastuses kahandada/ varjata, pannes Saare nii tuuleveskiga võitlema. See pole noore näitleja suhtes aus, sest – kui unustada lavastuse esimese stseeni ebaõnnestunud paroodia – Saarest võib küll kunagi saada vana väsinud Krapp. Tema sügav ja rahulik hääl ning nurgeliselt igatsev kehahoiak annavad selleks küllaga lootust. Iseasi, kas juba kolmekümne aasta pärast, kui peaks toimuma VAT-teatri järgmise „Krappi viimase lindi” esietendus.

Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus ... loen etenduse algust oodates harvu prožektoreid Eesti Draamateatri maalisaali laes. Paremal paistab üle musta rambi kolme tehniku pea, meenutades prügitünnidesse vangistatud Hammi vanemaid Becketti „Lõppmängust”. Vasakul laval ootab oma peremeest Krappi töötuba. Esialgu jääbki ootama, sest valgus koondub paremale, maalides põrandale mõnemeetrise valguskoridori. Täpselt nii, nagu Beckett „Sammumisi” remarkides on tahtnud. Suve lõpus tõid eelmainitud Albee’ paralleellavastused meie erialakirjandusse euroopaliku ja ameerikaliku autoriõiguse kokkupõrke, kusjuures viimane peab autori isiklikest õigustest olulisimaks õigust teose puutumatusele. Euroopa teater pole nii tekstikeskne ning seetõttu suhtuvad siinsed autorid muudatustesse leebemalt, välja arvatud Brechti ja Becketti pärijad. Becketti tekstides ei tohi muuta remarkigi. Kas tekstis näpuga järjeajamine võimaldab lavastusele hinnangut anda? Juriidiliselt kindlasti, aga see pole kriitiku ülesanne. Vaatajana eeldame, et kõik on juriidiliselt korrektne samamoodi, kui poest uut pesumasinat ostes, et see pole varastatud.

Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa sammukolksu jätab Rein Oja lavastuses „Sammumisi” ruumi maha peategelase (Kaie Mihkelson) vaevaline astumine. Eesti Draamateatri Becketti lavastustega on juriidiliselt kõik korras. Muus osas on ebalusi. Beckett vajab aega. Väga. Palju. Aega. Siis sünnib õhkkond, siis katab ruumi meeleoluloor. Ilmselt vajavad Becketti tekstid aega alati veidi enam, kui lavastajad neile anda julgevad. Nii ka Eesti Draamateatris. Kes on „Sammumisi” peategelane May, milline on tema suhe Amy ja emaga, kes on päriselt seal ja kes mitte, on küsimused, mille vastuses peitub näidendi tõlgendus. Eesti Draamateatris vastab vaid Becketti tekst, lavastus vaikib. Et seda teksti varem Eestis lavastatud pole, ei saa olla ainsaks tegemise põhjuseks. Et Kaie Mihkelson oskab näitlejana kahtlemata vähe tehes palju öelda, pole piisav argument siin ja praegu „Sammumisi” lavale tuua. Tundub, et ainsaks valikukriteeriumiks oligi vajadus saada kokku enamvähem täispikk teatriõhtu. Seda on vähe, et esmakohtumisest tekstiga kujuneks sündmus. Näitlejatele – lisaks Mihkelsonile kostub kaugusest ka Ester Pajusoo hääl emana – on siinkohal raske midagi ette heita. Ehk lõikas ema hääl pisut liiga vahedalt korduvate jalaastete loodud tunderuumi sisse, aga see on tehnikute muuta. Nii Mihkelson kui ka Pajusoo hoidusid üleemotsioneeritud väljendusest, ilma et öeldu vaibunuks igavasse monotoonsusesse. Muutumatu registriga pinge hoidmine osundab meisterlikkusele.

Üks, kaks, kolm ... kestab paus, kuid vaheaeg ei tulegi: juba komberdab lavale Krapp (Ain Lutsepp) ise, andmata vaatajaile võimalust „Sammumisi” õhkkonnas veidigi mõtiskleda ning sundides seni nähtut veelgi enam eelmänguna võtma. Eks sellega tuleb leppida: oma debüüdi aegu 1958. aastal Royal Court Theatres oli „Krappi viimane lint” eelmänguks „Lõppmängule”. Kõik kordub. Õnneks on Eesti Draamateatri Becketti-õhtu teises pooles tõlgendusega enam tegeletud. Lutsepa Krapp on torssis, kasutab julgelt välist koomilise alatooni andmiseks. Nii kaob kiusatus teda Järvetiga võrrelda. See Krapp pole harjumuspäraselt mõtlik ja üleaegne, näidates oma pahameelt ja kannatamatust häbita välja: valed makilindid heidetakse põrandale solvunud kärsitusega, mis omane vaid väga väikestele või üsna vanadele inimestele; banaani süüakse apla ükskõiksusega ning selle koorel libisetakse tuliste sajatuste saatel.

Ilmselt püüab Lutsepp oma tegelase endast vanemaks mängida. Kohati see õnnestubki, kuid mida lähemale kerib makilint end oma lõpule, seda enam tunneb vaataja saalis hirmu, et see Krapp pole aastatega midagi õppinud – ta on ikka veel seesama nolk, kelle mälestusi lindilt käiatakse. Lutsepa Krapis pole mõistvat muiet noorema mina üle, on vaid demonstratiivne hukkamõist, mis jätab saalis istujad ootama aega, mil nooruslintide ülekuulamisega kaasneks leppimine iseenda ja ajaga. Ehk mõnekümne aasta pärast? Seda tunnet süvendavad ka paukuvad sahtlid, lärmavad nõud ja kiunuvad mühatused. Kokku on kõike liiga palju ning see viib tähelepanu sisult välisele. Beckett vajab aega. Väga. Palju. Aega. Ning puhtust – tehniline praak lõhub lavaõhustiku hetkega, halvemal juhul ei lase sel tekkidagi. Nii lõikasid ebaühtlaselt kumavad prožektorid „Sammumisi” valguskoridori pooleks ning Krappi tagatuba varjava musta stendi teatraalsus ei lasknud vaatajatel mäluretkele kaasa minna. Beckett on detailides. De-tai-li-des. Võimalik, et nõuan liiga palju: tõlgendada, kuid olla detailitäpne. Aga seepärast ongi Beckett klassik, kelle tekstide poole ikka ja jälle pöördutakse: teda on väga raske lavastada nii, et teksti(tõlgenduse)ga tuttav vaataja oleks sunnitud katkestama sõnade mõttes kaasarääkimise, kuid säiliks meeleolu, mille loomisel Beckett iga sõna on kaalunud. Nii repliigis kui ka remargis. Beckett on küpsuseksam. Esimesel katsel on see sooritada õnnestunud vähestel, ehk vaid Beckettil endal.

Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme, üksteist ... loen ma aastaid järgmiste kohtumisteni Krappi ja tema lintide, May ja tema sammudega. Tulevaste õnnestumiste lootus teeb kannatlikuks.

Allikas: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=11818:sammumisi-uember-tuevitekstide&catid=3:teater&Itemid=2&issue=3327